Back to reality

Ärkas 10.30, üllatavalt hilja. Või no tavalise 4.00 pealt 6.00 peale nihkunud äratusega võrreldes hilja. Aga nagu vanasõna ütleb, parem Hilja kui mittekeegi. Sõin wc's küünlavalgel kahvliga tatart, sest pesumasina ust ei saa ilma lahti ja tatar on väga hea. Kahvlita siis. Mäletan et Laglel olid ilusad täpilised trunksad, just täpilised sest mummud on suuremad. Ja ta on ikkagi väga ilus, võibolla isegi ilusam kui enne ära minemist, sest nüüd tuleb veel väiksemas pakis ja sport tagumikuga. Oleks lained läheks ja surfiks, aga ei ole. Väljas sajab vihma ja on pime, ka 10.30 hommikul. Ringteede peal tekib error ja tänavatel jalutab vasakul poolel, tavaliselt taipab alles siis kui teised kaarega mööda lähevad. Õnneks mitte küll ringteedel. Käis sõpradega napsul ja ööklubide ekskursioonil. Olgugi et oli äraütlemata lõbus, ei ole enda üle uhke. Samas, raske on siin pimedas midagi asjalikku välja mõelda.
Mukil oli bumerangi üle hea meel.

Head

...suve algust (1 detsember)
...ööd (9.20pm)
...isu (on ju ikka hea)
...ajad (viimased 8 kuud, peaaegu nagu rase aga sünnitama ju ei hakka)
...teed?

Darth Lord Vader

Käis reede õhtul linnas 1000needles in red kontsertil, laupäeval magas poole päevast ja teise poole pikutas rannas. Pühapäeval tekkisid, üle nädala aja, keegi ei tea kust lained. Ilusad puhtad. Käis surfimas, kaks korda. Päris stoked. Siis passis tüdrukutega rannas ja üritas snorgeldama minna, aga katsetust võib vist kutsuda kergeltöeldes ebaõnnestunuks. Gear vedas vähe alt ja kui poole varustusest tööle sai lõpuks, neljast set´ist kaks. Siis oli vesi suts liiga hägune ja päike juba natukene liiga pilvede taga. Vaatamata ebaõnnestumistele, või siis just tänu neile oli tegelikult hästi kihvt. Esmaspäeva kohta läksid tänased tööl veedetud tunnid üllatavalt kiiresti. Ahjaa kuna Jon läks taisse siis saab mingi tüüp holden´i kastikaga sõita, nagu päris austraallane. Jääb loota et kuskil ära ei käkerda.
Suures pildis on päris ära harjunud siin olemiste/elamistega võib hakata mingi hetk kahju kui ära tuleb. Võibolla juba natukene ongi. Aga samas vaatab ülepea lendavaid õhulaevasi iga kord, vähemalt üks iga 8 min tagant, sellise pilguga, et no kohe kohe. Veider...

ongi vä?

vanadus on see kui hommikul hambaid pestes põlv liigesest välja käib.

Soss

Väljas oli 35,7 kraadi sooja ja tublisti üle 70% õhuniiskust. Päriselt ka.
Päeva jagu töötunde kulus ühe ülemõistuse uhke maja liiga ägedas aias muru uuendades. Teab neid keskaja aedasid kus kõik hekid on ülepea laburündid ja ülisümeetrilised ja siis on sellised kihvtid ringid ja asjad? No seal olid täpselt sellised. Hullult kihvt. Lisaks kaks spanjelit, suht ilusat ja noh jälle üks korralik vaestemaja.
See selleks, vahepeal õnnistati niipalju rikkusega, et sai kojusõidu piletid. Pole küll päris kolmekorruseline, ägeda aia ja uhke autoga, aga kui kõik hästi läheb siis 3nda õhtuks peaks jõudma tagasi.
Surf on ära kadunud, aga vesi on eriti mõnus juba. Saab käia täiesti lühkarite ja rashy´ga.

Rikkus ei anna häbeneda.

Nojah, lasi vähe laiska ja ei viitsinud üldse kirjutada. Kuigi oleks olnud millest küll ja natukene peale võibolla isegi. Teeb lühikokkuvõtte ja siis räägib lähemalt asjast.
Mingid aeg tagasi käis nädalavahetusel surfitripil, üleval põhjapool. Olid eriti ägedad lained ja eriti kihvt mägihütt kus ööbis. Seltskond väga vahva ja õhtune lõkketuli milleääres istuti ja juttu räägiti. Vahukomme polnud, aga hommikul pistsid tiigisveest pea välja kilpkonnapoisid ja võibolla ka tüdrukud päris aus olla siis ainult kõrvade järgi on väga raske öelda.
Nüüd vahepeal on tööl käinud ja kodurannas õhtuti ulpinud. Kuna aeg aastast hakkab sinnakanti jõudma, kus jõuluvana ja päkapikud varsti koduõuedele piiluma tulevad siis tahavad väga paljud jätta põhjapoolkeralt tulnud külalistele head muljet. Niisiis käib tihedam aedade korrastamise maraton. Sellessuhtes on hästi kihvt, et väga paljudes erinevates kohtades saab hekke pügada, murusid niita ja umbrohtusi eemaldada. Täis linnaekskursioon. Umbes nädala jagu tagasi juhtus sellisesse majja kust paistis vaade sydney sadamale, teatrile ja sadamasillale - seda sõiduteepoolsest äärest. Siseõuest paistis terve laht ja poole sydney vaeste laevastik, kogu seda vaadet valvas    a.roidin´i suur vasest monument. Vaesed? Ilmselt küll, sest neil ei olnud kodus oma neegrit kes põrandaid peseks, valge ori oli. Tõsijutt! Ja alles eile oli see kui hooldasime aeda mille majaomanikel oligi päris oma tumedanahaline ´´koduabiline.´´ Jalapommi küll ei näinud, aga noh ega raha puuotsas ei kasva, seda vanaraua peale saaks kulutada.

Kogub hoogu

Liiv kriuksus rannas, surf oli üle kaua aja täiega kihvt. Kolm head lainet vasakule ja ärakärsanud kõrvatagused. Nii uskumajatu kui see ka ei ole siis tuleb siin sisse kreemitada ka ninasõõrmed. Viimastel päevadel on õhutemperatuur jäänud 30 kanti. Vesi on mõnus. Kahjuks vees ei tööta, või noh põhimõtteliselt võiks vist otsapidi öelda, et peaaegu sest higi mida soe õhk välja pigistab voolab päris tublisti.
Järgmine nädal pidavat vähe vihma sadama. Banaanid maksavad juba praegu alla 8 dollari, polegi elul väga viga.

Juhhei...

järgmine kuu peaks banaanid odavaks minema!!!

Peaaegu suvi

Rullis muru laiali, rehas mulda, istutas taimi, sai päikese käest kõrvetada, ronis apelsinipuu otsa ja sõi parimaid apelsine üldse kunagi, korjas macademiaid ja siis nägi maailmapaljuvaeva et neid titaankestast kätte saada. Käis sünnipäevaõhtusöögil mehikotoitude söögikohas, rullis veel muru lahti ja tagurdas kastiautoga. Küttis tuba, et hallituspoissi lämmatada ja keetis makarone, et oleks mida oa hakklihakastmesse segada. Higistas, sest väljas oli soe. Vaatas hommikuti rõdult ookeani peale ja kõik oli sile, juba viimased nädal aega. Üleüleidselt vist võib öelda, et mulle meeldib autodega tagurpidi sõita, ka vasakulpool teed.

Pole viga

Jõudis ilusti kohale, sõi lubatud väga meeldiva eine ja järgmisel päeval kolis tagasi manly´sse. Merks andis lahkelt oma toa ja lubas külmkapist asju võtta. Sõitervelt kaks muna ja krõbinaid. Reedel käis ´´proovitööpäeval´´ linna teises otsas. Kohalejõudmiseks pidi ärkama 4.45 tegema kiire hambapesu ja jooksma bussipeale mis sõidutanuks järgmise bussi peale millepealt oleks saanud rongi peale. Töö toimus jõhkras augus, ca 25m maa sisse. Päeva lõpuks sisaldas pealt lahtine auk koppasid ja sahkasid ja betoonposte ja kahte kõrvuni savist labidameest. Oli vahva, tagasi koju jõudmiseks tuli sõita üks tunnine ots rongiga, 30min jala ja 20min praamiga, üsna kulukas reis ümbermaailma-check. Õnneks helistasid haljastusfirma kutid ja palusid endale appi, lubasid väikest palgatõusugi, mõeldud tehtud, esmaspäeval alustab. 6.50 maja eest, ütleme nii et ei tohi viriseda. Laupäeval käis rannas ja kastis kalipso märjaks, surfida enam ei oska - üldse. Õhtul sai oma toa kätte ja kolis asjad sisse, sõime lehttaigna pirukaid ja äkki tuli uni. Täna oli eriti tuim, väljas keevitas juba hommikul 8 ajal nii valusasti, et enne kolme õue minna ei julgenud. Seni siis pikutas. Laineid väga pole, aga see eest tundub vesi iga päevaga järjest soemaks minevat, pluss midagi nagu oleks juba saanud äkki.

Muutub

Nyyd on lugu niimoodi, et talv sai l2bi. Nipsti ja k6ik.
Laup2eval oli firmapidu, 6lu ja erineva n2putoiduga, pyhap2eval oli pea keskmisest natukene hellem. Slopestyle ja park t2iesti 2ra rikutud, maandumised tasased ja kickerite otsad nukist k6igest m6ne meetri kaugusel. Ytleb kohe ausalt 2ra, et h2sti see overshoot'imine ei l6ppenud.
Esmasp2eva oli rahulik asjade pakkimise ja j2relemagamisep2ev ning teisip2eva p2rastl6unast j2id s6brad ja veel s2ilinud lumi seljataha. Kuidagi yllatavalt 2ra j6udis harjuda.
Aga m2elt v2he eemale saanud hakkas k6ik rohelisemaks muutuma ja esimest korda siinoldud aja jooksul sai aru, et tegeikut on see saar yks 2raytlemata ilus koht. Polegi ainult k6rb ja rannad, tegelikut on palju suuri m2gesid ja hiigelm66dus puid ka. Paar tundi s6itu, mida sisustasid m6ned natukene 2revamad momendid kui seda tahaks yhelt keskmiselt lahkumis6htuj2rgsepeo p2evalt oodata ja lumi vahetus p2ikese vastu. Peatus yhe v2ikelinna pagari2ris, kiire l6una ja uuesti pedaale. V2ljas on umbes 15 kraadi sooja ja kohalikud 6litavad muruniidukeid ning m2ngivad kodu6uedel l2bi v2leku vaprate seikluste l6pustseeni, siin on kevad. Tundub et kohe suvi, t2na peaks j6udma k6igi eelduste kohaselt ookeani 22rde ka. Steve'i ema lubas 6htus66gi teha ning 2kki homme p22seb natukeseks vette.
Tegelikult on kuidagi p2ris 2ge, 2rev. Sest asjad muutuvad ja teab, et kui nyyd natukene veel oodata jaksab siis on kohekohe talv. J22b loota, et ilus.

Koduigatsus või mitte

Kui liiga kaua ühes kohas olla siis tekib alati rutiin, ükskõik kui rutiinivaba see õhkkond ka parasjagu ei ole. Sellessuhtes et kolm tundi tööd ühe keskmisest tegusama päeva kohta pole just ülemõistuse pingutamine, kuid siiski tekib olukord kui ´´igapäevatoimetuste´´ üksluisus hakkab varjutama kõike muud võimalikku põnevat.
Asju iseenesest juhtub. Laupäeval käisime näiteks Falls Creek keskuses. Naabermägi paari tunni autosõidu kaugusel. Helikaga oleks ka ideeliselt võimalik, aga kuna kõik kohad olid just meie vabal päeval välja müüdud siis jäi see variant ära. Ükstaskõik kui kahju. Aga hea asi kogu napilt nurjunud ürituse juures oli see, et esimest korda viimase 34 päeva jooksul pääses oma külast välja ja sai näha/katsuta hea suurusega kickerit. Hüppama kahjuks ei lastud. Allpool olid puud rohelised ja ilm soe, kevadiselt.
Nägi võõraid inimesi, teistsuguseid puid, maju ja päris elus vombatit. Viimast küll hämaras, aga siiski. Esimene vana kes oma jala peal ringi tatsas.
Eile oli lauakross, läks suht lõbusasti. Viimase nelja sisse ei pääsenud, aga muidu sai nalja tubli viieteist dollari eest küll. Homme peaks olema filmiõhtu ja kolmapäeval nõudepesuvahetus. Viimast väga ei oota.
Plaanide järgi peaks kestma talv veel mõne nädala ja üheteistkümnenda kuupäeva peal on slopestyle. Peale seda sätib ilmselt ära soojemasse. Surf vähe isutab küll juba, ja üldse ei teeks vahelduseks paha vähekene teenida. Saaks võibolla raha, et kunagi koju sõita.

Homme on pühapäev

Enam ei oska nagu üldse siia kirjutada. Kaimai soovitas kunagi, et joob rohkem. Proovis, sutsu nagu oleks abi, samas mittemidagi üllatavalt head. Igatahes...
Täna oli iseenesest tore päev, ilusa ilma ja paljude asjadega selle sees.
Hommikupoole tegi tööd natukene, peaks sellel nädalal nippanappa välja tulema kui hästi läheb. Pärastlõunal oli banked slalom, loodusliku hiigelpaibi seintel olid lipud ja sealt vahelt pidi läbi manööverdama. Lõbusad kaks ülijäist runi ja tulemus 52, midagi sekundit rõõmsat balanseerimist püstijäämise nimel.
Õhtul oli keskuse ees saanimeeste show. Täiesti vaatamisväärne/kihvt, eriti massiivsed whip´id ja üks tagurpidisalto ka. Lõpetuseks mitmest torust ilutulestikku ja mõnus õhtusöök spirals´is. Eddyl oli sünnipäev ja torti sai ka.

Powder to the people

Ükspäev- umbes nädal tagasi võitis pokkeris kilogrammi juustu, suuuure cadburys piimashokolaadi, viiese sixpack´i carlton draught´i ja pool kilo sticky puddingut. Oli meeleolukas kaartimäng.
Üks teine päev natukene vähem aega tagasi toetas küünarliigesest sirge käe box´i peale ja pop´is õla välja. Õnneks hüppas kohe ise tagasi ja General pubi poest soetatud tiigripalsami abiga, väljasmaa värk muidu- made in malaysia, liigub üldiselt okeilt.
Mõne päikesetõusu jagu hiljem käis jälle restoranis nõusid pesemas, on endiselt päris kehv töö. Samas ilma jääda ei tahaks, võta nüüd kinni kas äkki ongi salaja meeldima hakanud.
Täna mis oli just natukene aega tagasi ja aus olla siis hetkel veel kestab hakkas lund sadama. Teeb rõõmsaks.

Ahjaa, peale kolmesaja kuuekümne kaheksandat kihti tapeeti kadusid karbiga saadetud mustlased ja nii ka interneebus. Tapeet muidu jäi.

Suc(k)cess

Vaheapeal tegi natukene tööd ja treenis ja siis üks pärastlõuna sõitis raile ja jooksis peale võistlust kähkukähku nõusid pesema. Tuli välja et läks hästi. Samamoodi tänagi. Nüüd on kängurumärgiga sertifitseeritud suusainstruktor. Mingismõttes päris kihvt, lubas esimese leveli puhul preemiaõlled. Nüüd sätib magama. Järgmist nädalat ennustab maru vihmasena, jääb loota et muutub vähe ümber. A folk oli äge vä? Ägedam kui Treufest?

Enjoy

Elab u 1900m kõrgusel mäe otsas. Viimane nädal aega on järjest vihma sadanud. Kui asuks madalamal siis ilmselt oleks päris nutune seis. Mitte et hõisata siingi väga saaks aga siiski. Käis filmiõhtul abikäeks, oli mõnus poolteisttund, mida sisustas Little Fockers ja 8 pakki micropop´i. Arvestades põrdandale pudenenud maisi hulka, siis ilmselt oleks ka seitsmega hakkama saanud.
Ahjaa muidu selline asi, et...
Naudi järgnevat seitset(7) minutit ja kümmet(10) sekundit oma elust.

Paha ilm

Tuul hakkas puhuma ja tegi lumest vihma. Mantel hommikuti selga ja õuepeale sõudma. Tööga hakkavad asjad  vähe koomale tõmbama, õppeid on vähem. Õnneks saab kolmapäeva õhtul näpud nõudepesuvette pista, neljapäeval filmiõhtuga aidata ja reedel veelkorra vähe käevannis liguneda. Peaks saama mõned tunnid lisa, vast veab välja. Homme lõunaks tuleb ära esitada suusainstruktori level 1 eksami küsimused ja siis juba kuu lõpus on mäeeksam. Kui hästi läheks siis võib juhtuda, et saab paberigi. Hetkel igav ei ole.
Kodusuve igatsus on vist suts, tundub et kõgil on seal maasikaid ja mustikaid ja eriti ägedaid üritusi ja palju päikest. Ükskõik kuna, aga ikka tahaks seda mida parasjagu ei saa.

Tegelikult pole viga

Ilmad on olnud päris toredad, seda viimasel paaril päeval kindlasti. Tööd on ka natukene teha saanud, see nädal ei tohiks miinusesse jääda. Et majanduslikku seisu vähe plusspoolele lähemale upitada käib kolmapäeva ja reede õhtuti restoranis nõusid pesemas. Eile oli päris mõnus päev, üsna kihvtide lastega ja meil on nüüd kickerid. Viimased on küll väikesevõitu ja pidevalt puhuva tugeva tuule tõttu enamasti suletud, aga olemas. Railipark laienes kolme obstaakli võrra ja sisalab nüüdseks kuut päris ägedat asja. Väss tuli vähe peale, sai hommikust saadik sõidetud, mõtles et tuleb tuppa ja teeb väikese lõunaune enne 3.30st kooligrupi õpet. Kodu on nõlva peal. Otseselt ei kurda.

PS! Aitäh karbitäie(sisaldas kahte) mustlaste eest. Panid interneebuse peale ja nüüd tapeedivad iga päev hommikust õhtuni tuba.

Päris palju

Kui asi eriti nutuseks kiskus siis leidis Keijo, oma keskuses, ühe vaba töökoha liftipoisile. Pakkus seda hetkel küllaltki töötuna passivale härrale. Aga kuna neli tundi kahe nädala peale pole ju tegelikult veel ikkagi omadega päris põhjas, pluss fakt et siinne kopanii koolitab treenereid täiesti tublisti siis nina püsti keelduti headest töötundidest ja seega suurest rahahunnikust. Samas jäi ostmata veerandtuhande dollari eest bussipileteid ja nautimata ööpäeva jagu kestvat ühistransporditeenust. Viimasr ilma liialdamata.
Õnneks on käesoleval nädalal tööd jagunud päris tublisti. Kaks täispäeva ja üks poolik pluss lõpetuseks veel kuuepooletunnine vahetus.
Hea iseenesest, jääb loota et nüüd kogu hooaja peale kõiki minuteid ette ära ei teinud.
Miks aga kirjutada tahtis oli sellepärast, et käed hakkasid vähe värisema. Kui need klaviatuurile asetada ja õigetes kohtades näppudel alla vajuda lasta siis vibreerib vähe eesmärgiga ja hetkel tundub, et hakkab suts kergem.
A miks ? No sellepärast et täna oli ametlikult instruktorikarjääri kõige halvem päev seni. No shit!
Algas iseeneseist ilusasti, päikesepaistet ja värsket lund, toolid kolisesid mõnusasti ülesmäge ja 8 last (mõistlik punt) grupis.
Kõik said toredasti hakkama kuni üks hetk kukkus Dylan liftilt maha sõites ja väänas natukene oma põlve. Tundus et asjad on pahasti, panime kelgu peale ja lasime suusapatrullil noorhärra mäest alla sõidutada. Poolel mäel leidis üles lapsevanema kes läks mäealla ootama. Tagasi staapi jõudnud polnud aga ´´vigastatud´´ poisipõnni enam kuskil. Küllaltki veider, kuna patrull tuli mäest alla juba 5 minutit enne mind ja ei oleks tohtinud last kellelegi ära anda, ka allkirja vastu mitte. Niisiis helistati kõik kohad läbi ja lõpuks selgus, et keegi sõber olevat näinud ja niisiis hüppas Dylan rõõmsalt kelgu pealt püsti ja kihutas minema. Valu nagu pühitud, mitte et ma kurdaks. Pääses paljust paberitööst ja suuremast jamast. Kaagid püüti õigepea kinni ja tagastati omanikele. Härra oli meeldivalt sõbralik ja vabandas tekitatud paanika pärast. Tunne oli siiski keskmisest natukene kehvem. Saatsime poolepäeva lapsed ära kodudesse/vanematega mäele ja sõime lõuna järelejäänud kolme õpilasega. Kõik sujus toredasti, asjad hakkasid juba ilusti välja tulema kuni viimasel sõidul haakis esikandi Nicole ja maandus kogu kupatusega oma randmele. Hääl oli hirmus, ilmselgelt ka valu. Hirm et enam kunagi sõitma ei lubata oli topeltsuur kui vanematele heistama hakkasime. Meie kui teadjad lohutasime last, et ei saada ikka kurjaks, õnnetus ju kõigest. Kui toru vastu võeti olid esimesed sõnad piisavalt julmad, et tüdruk pani toru lihtsalt ära. Üritasime uuesti, tuli ei olnud mitte pehmem ja kurjasid sõnu lendas ka poolakeelseid. Kulus kaua enne kui õnnestus olukorda vähe siluda. Jääb loota, et halva päeva, kehva õnne eest kinga ei anta.
No ja kuidagi võttis vähe...
A muidu eile oli maailmaäge tunnine privaatõpe. Üle poolesajase härraga kelle vaimustus progressi üle oli ülisuur. Nii oli ka korraks minu tuju keskmisest tublisti kõrgemal, vähe kahju et pikemalt nautida ei saanud.
A kui kõik muu välja arvata siis meil on hetkel päris palju valget lund.

Shouldwouldcould

Vihmast sait plödi ja plödist jõhker tuisk. Tuiskas kaks päeva, ühel neist kahes nii kõvasti, et tahtis mäe tipus jalad alt ära lükata- ja seda kahel jalal seistes. Nüüd on tuul vähe järele andnud ja sajab lumemoodi materjali. Olukord näeb hetkel üsna talvine välja, võiks öelda, et isegi meeldiv. Aga ei ütle, sest alati kui ütleb midagi mis on hea, siis läheb kehvasti. Kui praegu kehvast läheks, siis hakkaks kohe, homme või sellele mõni päev edasi järgnev aeg vihma sadama ja sulataks kõik ära. Tööd ei ole ikka veel, sest tuiskab. Käis uurimas kas äkki on lumekühveldusbrigaadi labidakäsi vaja, aga tundub, et praegu veel meeldib kõgile ja keegi ei ole nõus hea töö ära tegemise eest teistele raha maksma. Suusakoolitus läks täna toredasti, meie eelmisest tunnist uus treener on lisaks väga heal tasemel instruktorile ka muidu niisama eriti okei vana Kõik näeb ja tundub suures plaanis ilus/mõnus/tore aga mingid asjad on ikkagi päris mööda ja nii ongi, et ei oska nagu nautida. Kuigi ilmselt peaks.

Rainy days

Tööd pole siiamaani õnnestunud teha. Päikeselise ilmaga sai ka tänaseks homikuks ühelepoole ja nüüd puhub kõva tuul. Pani ennast kirja suusaintruktorite treeningule ja ujus päev otsa mäel. Üllatavalt keeruline, paneb mõtlema, et vist ei oska tegelikult ikka üldse sõita. Homne ootab kella 9se lineup´iga mille tulemuseks on ilmselt järjekordne mittemidagi. Pärastlõunal peaks jätkuma täna pooleli jäänud üritus. Väljas sajab plödi ja maas on suured loigud. Polnudki see vihmamantel nalja pärast.

Päris

Kaks päeva on mõnusasti sõita saanud. Päike ja kevadise temperatuuriga ilm. Parki pole, lund on vähevõitu ja tööga ei saa ka just hõisata. Aga homme on esimene päev kui hommikul kohale lubati minna. Ilmselt teha veel midagi ei saa, aga algus seegi. Peale lõunat tuleb käia kahel koolitusel, mis õpetavad klientidega viisakalt käituma. Süüa antakse hästi, hommikul ja õhtul mõnusasti tehtud soojad toidud. Inimesed on toredad, keskmine vanus kogu küla töötajate peale jääb äkki natukene alla 30. Spiral stairs´is on söögikoht ja mängude tuba piljardi ja pinksilaua, teleka ning lauamängude kastiga. Kui tööd ka niimoodi saaks, et miinusesse ei jookseks, võiks öelda et päris päris mõnus.

Who´s got the snow

I´ve got the snow. Tegelikult tegelikult ka. Eriti äge, veel viis tundi tagasi sõitis põldude vahel ja kihutas mööda teeääres kasvavatest mandarini ja sidrunipuudest. Üks hetk hüppas ei kuskilt välja suurem otsast lumine mäetipp ja järgnevad kaks tundi vingerdas bussiga sinna otsa. Natuke vähevõitu, aga ikkagi päris lumi. Jõudis ajada korad paberiasjadest enamuse, homme peaks saama mäepileti ja geari ja siis äkki mingi hetk töölegi. Keskus tundub päris suur, kuna lumeolud on kesised siis parki ilmselt veel ei ole, aga lund on ja lifte on palju ja inimesed tunduvad  hästi kihvtid ja no siin on lumi, keset suve... Totally stoked!

Suvi sai läbi...

a oli tore..
http://www.youtube.com/watch?v=TNddDXytOjg

Üsna kollane

Hommik oli mõnusalt aeglane, pikutas äkki lausa 9ni. Oleks võibolla kauemgi, kui üleval korrusel norsanud, üllatus üllatus daam mürtsuga sealt vastu põrandat ei oleks kukkunud. Kõik jäid muidu terveks, ka põrand.
Jalutas linnapoole hommikusöögijahile. Juhtus kuidagi hiina linnaosasse, väga vahva koht. Pudipadi poed ja kaunistustega väravad ja kivist draakonid ja väikeste silmadega inimesed. Ühest pagaripoest leidis üsna isuäratava välimusega dollar kahekümnese peekonimajoneesi saia ja seveneleven´ist dollarikohvi. Oli mõnus.
Kuna pühapäevade keskmine lahtiolekutundide summa postkontorite kohta jääb sinna ümara nulli ja nulli vahele siis jäi hiinalinna ekskursiooni lõpus piisavalt aega, et oma üle pea ja ka kõrvade kasvanud juukseid lõigata lasta. Astus rõõmsasti sisse ühte ´´25 dollarit lõikus´´ kollaste poolt juhitud tänavasalongi ja pääses üsna kiirelt löögile. Iseenesest väga asjalik meister, töötas nagu inim peapesumasin ja lõikas ka ilusasti. Sättis viisakalt paika ja kasseeris töö eest väljareklaamitud tasu. Tagasi koju jõudnud ja kapuutsi peast tõmmanud avastas ennast natukene rohkem ühe kollase inimese moodi välja nägevat kui seda oodata oleks osanud. Ilmselt peab otsima välja käärid ja lõikust suts kohendama.
A juba ülehomme hommikuks on bussipilet mäele...

Milburna

Hommikul pakkis veel viimased laiali olevad asjad, aitas kuttidel õhtul tuleva suure peo tarvis natukene ettevalmistusi teha ja siis hakkas umbes keskpäeva paiku sadama poole jalutama. Getter ja Merks tulid saatsid ilusasti ära ja tegelikult ka oli juba korraks vähe kahju Manly´st ära minna. Ikkagi ookeanivaatega maja ja üliäge kostüümikas õhtul, noh inimestel polnud ka ju viga.(arusaamatuste vältimiseks täpsustab, et tegelikult oli üli äge seltskond, selline millega õnnestub piisavalt ära harjuda ka kõigest mõne nädalaga ja lõpuks ongi tunne nagu oleks oma pere.) Igatahes sõidutas praam rõõmsasti üle lahenurga mille teiselpool kaldal ootas juba rong mis omakorda aitas kiire transpordiga lennujaama. Üli ajukas on see, et kui muidu õnnestub päevapääsmega sõita igale poole ja kõigega, ning seda terve 12h jagu siis rongist väljumisel lennujaamast eraldama jäänud värava avamiseks tuli kasutada 12 dollarist salavõtit. See selleks, sõit läks toredasti ja jäi rahulikult aega oma asjad ära checkida ning väravani jalutada. Korduvalt. Melbourne´is tervitas mõnusalt jahe ilm ja vabaõhu saabumisterminal. Ka pagas tuli linti mööda õue asfalti peale. Taevabussiga Southern Cross bussipeatusesse ja sealt jäi kakskoma midagi kilomeetrit hostelisse. Teejuhis tegi selgeks, et selle vahemaa võiks läbida trammiga number 96, trammijuht aga vastupidise. Kui oma suurt kotti ja laipa seal sees maha ei jäta, siis peale võtta ei saa. Ohutusnõuded näevad nii ette. Trahv kuni 300 dollarit. Niisiis võttis kätte ja kärutas oma hiigellauakotiga läbi linna. Õnnelikult kohal, kostitas lahke pererahvas pehme magamisasemega maja kõige kõrgemal korrusel. Ütleme nii, et teekond bussijaamast voodini võttis otsaesise vähe higiseks küll. Jah ka minusugusel kangel mehel.
Olgugi et samas ruumis üheteistkümne kaaskodanikuga on leiutises ´´voodi´´ väga mõnus magada.

Tulebtuleb

Kui välja arvata väikesed pisiasjad, mis esinevad ninasõõrmetes kasvavate hallitusseente näol ja käed, mis rutiini: käruta telliskive, kaevamaad, sõua kuni pimedani, tagajärjel multikategelaste omadega sarnaseks on muutunud siis olid äraütlemata mõnusad viimasd poolteist nädalat. Paaril korral istus majas elav sõbralik seltskond ühtse perena suure laua taga ja sõi rõõmasti õhtusööki. Sai saadetud Keijo lumele, küpsetatud kooke, surfitud. Sai pakitud kokku asjad ja magatud üks uni diivani peal.
Nüüd vist võib varsti talvega pihta hakata...

Head ilma halvata...

Hommik oli pime, päikest täna ei tõusnud. Vähemalt allapoole pilvi mitte. Niisiis võttis külmkapist lõuna, pakkis selle seljakotti ja astus sombusesse hämarusse. Ei läinud väga valgemaks ka päeva peale. Talv mis talv. Vihma tilgutas vahelduva eduga natuke ja natuke rohkem. Tööpäev jäi lühemaks kui tavaline, ning homne jääb üldse ära. Alles nädala lõpus lubab selgemat ilma. Keijo tiksub kodus ja hakkab igavusest hulluks minema jääb loota, et sama saatus nüüd homme ennast ei taba. Surfi pole, tööd pole, varsti pole enam raha ka jälle. Tundub natukene paha, aga võibolla on millegi jaoks hea.

Queens Birthday

Pikk nädalavahetus. Laupäeva sisustas keskmisest natukene vähem füüsilist rammu nõudev tööpäev. Õhtul valmistusime õue minemiseks, et tähistada suure memme tähtsat päeva, aga veidrate juhuste kokkulangemise tõttu lõppes plaan umbes 11 ajal mõnusasti tekiall, silmad kinni pea padjal. Majas kestis pidu hommikuni ja hommikust õhtuni ja siis veel natukene öösse. Käis surfimas, pesi pesu ja tegi poeringi. Suures plaanis kõik. Täna hommikul koristas natuke maja, klõpsutas elektrikapis kaitsmeid ja sõi pannkooke- juustu ja moosiga. Nüüd võiks vist natukene pikutada. Ja ongi läbi kogu kuninganna sünnipäeva eriti pikk nädalavahetus.

Kes siis veel

Sambo läks ära, me kolisime oma mõnusast 150 taala korterist 170 taala hallitusmajja. Hommikune vaade ookeanile/rannale on uhke. Fungus telliskivimüüris sama tore kahjuks pole. Esimesel ööl tundus, et seintes pesitsev seeneline tahab värskelt sisse kolinud kopsudesse oma pesa laiendama hakata. Kaapis hoolega, õnneks tuli hommik kähku ja varjastel tundidel tööle suundunu pääses kõigest natukene niiskete riiete ja väikese kopitushaisuga. Päeva õhtuni kärutanud andis lahke majaomanik tüki stake´i ja puhuri. Nüüd on kõht täis sooja toitu ja tuba täis sooja hallituslõhna. Vähemalt on soe.
Kui välja arvata niiskuse poolt esile kutsutud eluvorm siis, elavad siin majas igavesti mõnusad tüübid. Meie muidugi kaasaarvatud.

A tööd on

Peale töökaaslaste ja seejärel suurema ülemuse heakskiitu kutsuti tööle ka eelmisele järgneval päeval. Äratus veelkord päikesega koos, hommikuti on siin ilus. Poole seitsmeks tee äärde Folium landscape kirjaga autot ootama. Sedapuhku on tööpaigaks väikese eramaja aed. Saab kaevata ja taimi istutada ja päev sisaldab rutiini oma poole jagu vähem kui viimase tehtu puhul. Lisaks pakub rõõmus perenaine esimese smoko ajal lahkesti teed, piimaga. Serveerib sellel kruusis mille peal on kiri ´´Cutie Pie,´´ kuna antud aeda peab veel vähemalt korra tagasi minema siis loodab, et tegemist oli lihtsalt veidravõitu kokkusattumusega. Sõit tööle ja tagasi võtab suure osa ajast. Õhutemperatuur on langenud keskmise 13 kraadi peale celsiuse kohta päeval ja vesi on jahe. Surfima pole jõudnud ja tundub, et mõnda aega vist enam vette ei pääse. Ilmselt mitte seni kuni tööd on.
Hetkel on.

Ehehehe...

Proovipäev möödus toredasti, kaevas ja kärutas maad.Suures pildis üsnau rutiinne aga tegelikult täiesti tehtav ja lisaks väidetavalt ametlikule palgale on ka seltskond päris mõnus. Töötas kahe kohalikku päritolu tüübiga, ühel kolmekümne kahe ja teisel kahekümne ühe aasta jagu rannaäärset elu seljataga. Rõõmsameelsed ja sõbralikud kutid. Ehehehe, eile.

Seda et...

Hea ilma korral läheb homme hommikul proovipäevale ühte landscape firmasse. Jääb loota, et tuleb toredam tripp kui viimasel katsel endale tasustatud rakendust leida.
A kõige tähtsam, täna oli väga väga hea surf. Võiks isegi öelda, et parem kui kunagi varem. Super stoked!

28 Päeva

Leidis üleeile kolme nelja tunnise otsa pinnase liigutajana. Töö kestis veel eilegi ja kui hästi läheb siis võib juhtuda, et äkki ühe päeva uuest nädalastki. Inimesed kelle aia jaoks liiva ümber paigutama peab on toredad. Hoiavad nagu oma sõpru. Hoolitsetakse joogivee eest ja tööpäeva lõpuks teeb perenaine sooja süüa, kui tal aega on, eile ei olnud ja ta vabandas. Natukene meeldivam kogemus kui üks teine.
Surf on viimasel kolmel päeval olnud ülirahutu. Üleeile käisime proovimas, lained olid suuuured ja lammutasid korralikult. Sai äkki sekundi, ilmselt oma elu suurimal lainel ja tublid mõned korrad väga korralikku pesumasinat.
Mäetööni on natukene alla kuu aja...

Tuli tali

Väljas läks taevas selgeks ja ilm on mõnusasti soe. Jääb loota et vihmane sügis on selleks korraks seljataha jäänud. Mägedes lubab pühapäevast edasi selle maa kohta üsna kanget pakast. Tubli kümne jagu miinuseid.
Bataleon Australia korraldas päeva tähistamiseks luulevõistluse, siiani üks parimaid näeb välja selline:

 

‎'Winter is starting' I hear from his mouth,
Antdogg is packing and he's heading south,
The air's getting cool, Atmoshpere's windy,
Everyone's psyched as they head down to Jindy,

This is a season to conquer old fears,
If that doesn't work we'll be drinking some beers,
Cause when the day is done and our's shit's in the trunk,
we'll head to the bar and we'll be getting blind drunk

So bring on the snow and the bar and the bitches,
And be happy with what winter enriches,
We're gonna tap rail and our air will be fat,
I'm done with my rhyming, just gimme the hat.

Mark Wilson

Tröster

Pikendasime täna oma korterit veel ühe nädala jagu. Endiselt päris mõuns. Küll aga tunneb natuke puudust köögi olemasolust. Või noh mikrouun, veekeetja ja röster mis hakkab tossama kui see pistikusse pista ei asenda päris sooja toidu valmistamiseks vajaminevaid asju. Samas Getter ja Merks lubavad enda juures kokkamas käia ja meil on kapis triikraud millega saab röstsaiu triikida. Hea et väikesena laagris suuremate laste käest trikke õppis.

Viitsid?

Hommikul ärkas ilusti 6.20- sõi kausitäie Onu Toby mikrouuni kiirhelbeputru metsamarjadega, ajas maha kapinurgal seisva plastmasstopsi mis tegi hirmsat kolinat aga ei purunenud, pesi hambad, pakkis lõunasöögivõikud ja kõndis bussipeatusesse. Ootepunktis avastas raha kuhugile tuppa ununenud olevat. Kiiretl tagasi, natukene pimedas kobamist ja jooksuga tagasi.Täpselt 3 minutit enne ühistranspordi kavasse märgitud väljumisaega. Kuna saabuvaid busse oli samal kellal kaks siis number 139 juhtus olema tagumine. Tagumine buss mis ei pannud tähele, et peatunud esimese juures ootab küüti sooviv reisija. Kihutas mööda. Vihma sadas. Õnneks saabus peagi ka teine samal marsuudil liikuv ühislimusiin. Pilet 3.60 eest ja 18 minutit rõõmsat bussisõitu võis alata. Peale väikest jalutuskäiku vihmas jõudis eelneval õhtul telefonis kokku lepitud aadressile. Küll 6 minutit üle aja, aga õnneks hilinesid ka teised, nii et mulje jäi nagu oleks ikkagi ilusti kohal olnud.(minu võit) Tööd näitas kätte muhe vanapapi ja siis jäeti ülesandeid täitma 40 aastase daunivõitu tüübiga. Kõlab julmalt, aga ilmselt elu lihtsalt ongi selline. Ülemuse jutu järgi oli härra puhul tegemist supervisori kohustusi täitva isikuga. Tegime tööd suuremate pausideta oma kaheksa  tunni jagu. Pakkisime asjad kastiautosse ja sõitsime paarkümend kilomeetrit Sydney keskele. Vahepeal kiire peatus caltex´i teenindusjaamas, maasikapiim ja pudel vett ning purgi cola alaarenenud sõbrale. Vihma sadas. State libary ja teine kokkulepitud vahetus. Sealne alltöövõtja oli rõõmsameelne Itaalia päritolu härra. Ütles et mu perekonna nime olevat itaaliapärase, kusjuures hääldas täiesti õigesti. Huvitav. Igatahes näidati kätte kaks vannituba mis vajasid uut põrandat ja jäeti asja kallale. Töö edenes okeilt, kahe kümne kilone löökhaamer tundus küll natukene raskem kui esimeses vahetuses aga otseselt viga ei olnud. Tunnid läksid hooga mööda ja põrand oli pooleteisest vannitoast üles võetud. Kell aga oli otsaga niikaugel, et käed tundsid ennast täiesti surnult ja vahetus oli tegelikult juba omajagu järgmisesse päeva jooksnud. Niisis küsis tagasihoidlikult, et kõikvõimalike puuetega supervisor viskaks väsinud töölise tagasi koju. Selle peale härra vihastas ja keeldus palutut tegemast, ettekäändel et ta peab selle just täna ära lõpetama. Kuna ülemusega sai kokku lepitud ainult kaks vahetust ja kolmas juba käis pakkus välja, et ootab autos seni kui lõpuks koju küüti pakutakse. Sest reaalselt ei olnud isegi aimu, et kuspool hommikul seljataha jäänud uks asuda võis. Teiseks ei olnud kaasa võtnud rahakotti(sest lubati koju tagasi tuua ju) ja telefon oli saanud krediidist tühjaks. Peale 10 minutit ootamist, tuli väga ära flippinud tumeda peaga õllekõht ja hakkas röökima ning ähvardama kui kohe astuma ei hakka. Küsimuse peale, ´´et kuhu poole ? ´´ ähvardati turvameeste ja politseiga. Palve peale politsei kutsuda ähvardati vastu hambaid panna. Niisiis loovutas oma külalispassi turvameestele ja astus valdustest välja. Vihma sadas.
 Küsinud teeääres seisva taksojuhi käest suunda sain vastuseks, et jala olevat väga pikk matk. Suunaks pidi võtma Harbour bridge, mis jäi käega osutatud suunas. Vaatas teed ja hakkas jalutama. Kuna töö oli tolmune siis läätsed läksid rikki ja suurt midagi kaugemale näha ei olnud. Üritas orienteeruda teede kohal rippuvate märkide järgi, need aga juhatasid mööda kiirteesid. Niisiis trippis pooleteist tunni jagu üsna tulutuid ringe enne kui jõudis soovitud sillale. Kell oli umbes poole nelja kanti kui keskel suurt silda, ooperimaja kõrval, (päris ilus vaade muidu) ilmusid välja kes teab kustkohast, ´´täiesti niisama mööda jalutavad´´ security vestidega vanemad härrased. Veel viis minutit ja teiselpool metallvõrku peatus politsei patrullauto mille aknast pistis pea välja ohvitser kes alustas vestlust.
Tsau, kuidas läheb, kõik on ikka korras?
Hallo hallo, no tegelt päris ei ole, aga tänan küsimast.
Kuidas sa ennast tunned, kas tahad endale viga teha vms...?
Lühemalt võttes läks lugu nii, et rääkis kuttidele kuidas olukord on ja, et suts nagu oleks eksinud tõesti. Mille peale nad ütlesid, et kaameratest oli näha jah et üsna sihitult tripib ringi. Kartsid et võib sillalt alla hüpata vms. Abivalmid korrateenistujad sõidutasid oma päris ägeda autoga koduni ära.

Tulemus: üle 16h päris rasket tolmust trenni ja tubli suts jalutamist.
Hommikul käis pangas vahetas katki astutud plastikkaarti uue vastu, laadis telefoni kõneaega ja saatis suurele ülemusele sõnumi, palumaks selgitust juhtunule.
Suhtuti mõistlikult, võibolla makstakse tehtud töö eest palkagi. Aga aus olla siis tagasi minema väga ei isuta.

Eat, sleep, surf, repeat...

True story...

Uus

Jõudsime vahepeal ilusti kohale. Sydney tervitas rõõmsasti tuttavate nägude ja päris mõnusate tingimustega.
Saime apartment´i mis asub ületee surfipoest ja 200m rannast. Laineid on siiamaani iga päev jätkunud ja vesi on ka tegelikult päris soe veel. Kui üldse nuriseda siis seda võibolla vähe kõva tuule ja natuke üleliigse vihma pärast. Samas täna oli juba täiesti ilus jälle. Eile käisime Getteri ja Merksi soolaleivapeol. Pakuti väga mõnusat õunakooki ja teed ja micropope. Päris hea onju?
Tööd pole leidnud, tundub et on ka siin päris raske.
Aga väljas läheb järjest jahedamaks, allpool eriti. Mägedes juba külmetab ja sajab lund.
Kohe kohe on talv, uus talv!

Heros and zeros

Torm mille eest päev jagu põgenesime jõudis õhtuks lõpuks ikkagi järele. Puhus ja raputas nagu hunt põrsakeste maju. Meie õnneks on BCF 40 dollarised telgid sama vastupidavad kui kolmanda põrsakese telliskividest maja. Ümber ei läinud, vett seekord läbi ei lasknud ja hunti ka hommikul telgis polnud.
Üle veel ühe osariigi piiri ja veereb hooga sihtpunkti poole. Kui kõik hästi läheb siis päeva pärast kohal.
Ahjaa ka tänase päeva kangelane või õigem oleks öelda antihero on sam. Nimelt keeras lumberjack´i särgis sohver haruteelt valele poole ja nüüd ei näegi, tee äärte jäävat, hiigelkitarri(mängitavat).

Detour

Olles hommikul õnnestunult autole, kõigest ühe võtmepöördega, elu sisse saanud sõudsime vaikselt ranna poole. Et surfi tripp oleks ikka surfi tripp.
Kahjuks tervitas ka Adelaide meid keskmisest tublisti nukrama ilmaga ja peale tunniajast kohaliku rulapargi inspekteerimist puhus tuul ja pesi vihm kolm härrast tagasi suurepärasesse magnasse. Kuna allapoole läinuks olukord ainult kurvemaks otsutas juhtkond päästa veel mis
vähegi võimalik ja matk sai uue lõpppunkti Sydney näol. Seesama linn kuhu Nemo isa teda päästma läks. Päriselt ka. Jõudsime päevase sõidu peale üle veel ühe osariigi piiri ja peatume nüüd Victoria äärealadel, ühe järve kaldal. Telkimine on iseenesest mõistetavalt ka siin keelatud, seega ripume puuotsas nagu laiskloomad. Getter lubas juba Sydneys või selle lähedal asuvaid koopaid otsima hakata. Kohale jõuame kolin sisse, tegelt ka tahaks proovida kuidas on.
Patarei sureb kohe ära, et peace out vä?
Ahjaa, Samo käis täna mandarini raksus, väga edukalt.

Lämmi

Öösel oli seekord väga mõnus. Võiks öelda, et lausa suvine. Tuli katlasse ja jooksuga üle düüni. Kiire hommikupesu
genitalidele kahandavat mõju avaldava temperatuuriga vees ja topelt samakiire jooksuga tagasi veestväljariidedselga.
Kops koos, keel vestil luristas päikesetõusu ajal mõnusat sooja jooki ning küpsetas pannkooke. Mis siinkohal pähe tulid oli
ennast kuulsaks hüpanud/joonud põhjanaabri üsna tuntud sõnad ´´Eläma on ihmisen parasta aika!´´ Asjad kokku ja küte.
Üle päris mitme päeva jõudsime lõpuks tsivilisatsiooni. Majad ja inimesed ja telefoni ning netilevi. Uskumatu kui iseenesest
mõistetavana need asjad tunduvad kui kodus iga nurga peal lihtsalt olemas on.
Igatahes peale mõningast sõitmist jõudsime vahepeatuspunkti Port Augusta. Siinkohal otsustas peaaegu magnificent magna lõpetada,
täiesti ilma põhjuseta, edasise koostöö. Seda küll õnneks täpselt tanklapeatuses, kuid siiski. Kulus tunde liikuri mutrivõtmega
silitamiseks enne kui täiesti ilma põhjuseta kõik jälle, vähemalt ajutiselt, korda sai.
Kuna ´´remondile´´ kulutatud tunnid said võetud aga päevavalguse arvelt siis uue kodu otsimine eesolevaks ööks jäi pimeda peale.
Olles leidnud ühe puhkepaiga sõiduteest 15m kaugusel asuval asfaltplatsil, otsustas veel natuke edasi sõita ja järgmises, vähe
mugavamas, kohas kinni pidada. Seekord olime sõiduteest 40 meetri kaugusel ja pinnast ei katnud enam asfalt.
Sättisime oma kodu püsti, praeguseks võtab see vilunud pioneeridel kõigest mõned minutid, ja tõmbasime kerra. Mida pimedas ei näinud
küll aga hiljem öö läbi kuulis, oli see et väljavalitud pesa oli teiseltpoolt piiratud raudteega. Ühelpool maanteerongid, teisel
tavalised, pävane torm jõudis öötundidel järele ja telk tilkus läbi. Aga väljas oli soe.

Väntab

Ärkame, sõidame, sõidame, sõidame, sõidame, vaatame aknast välja, sõidame, sõidame, sõidame,
vaatame aknast välja, sõidame, sõidame sõidame, mängime arvamismängu ja sõidame, sõidame, sõidame,
vaatame aknast välja ja ühtäkki tuhiseb mööda osariigipiir(woop woop), sõidame sõidame, sõidame, vaatame aknast välja
midagi peale päikese asukoha pole muutunud. Niisiis otsustab keerata ööks peateelt kõrvale ja jääda puhkama.
Olles teinud seda keskelt mittemidagit eeldaks, et 20 km kruusateed kaartil laiutava tühjuse suunas, viib sind
sinna kus pole midagi ja mittekedagi. Onju? Aga ees ootas küla, mis tervitas sildiga ´´Telkimine asula piirides keelatud!´´
Mõningase otsimise peale leidsime plekkmajade taga, ookeani ääres rahuliku düünitaguse spoti ja tõstsime oma maja sinna välja.
Õhtusöögi toimkond mida saatis kolme peale maailma parim soe õlle (o,33l) ja ära magama.
Vahekokkuvõtteks umbes 2000km 3500st. 92 aasta magna executive. Kui kohale veab ristime magnificent´iks.

...nothing goin´ on

Ärkasime külmakangreeni matsutamise peale. Kutt valas keijo veel alles oleva parema jala varvastele hommikukastet,

et seejäärel sinna hambad sisse lüüa ja veel üks mahlane amps võtta. Olles külmapoisi telgist

välja hirmutanud ärkasime väga kargesse hommikusse. Kohutava sündmuse hea külg oli aga see, et vasaku 

jalaga meie sõber täna voodist välja astuda ei saanud. 

Väljas tõusis päike ja öine jahe hakkas peale lõkke üles turgutamist vaikselt taanduma. 

Peale hommikusööki taas teele asunud avastas kaartile vaadates, et natukene oleks nagu lõpuks

edasigi liikunud. Sama raamatut veel mõne aja uurinud selgus, et tegelikult on päris palju veel

minna. Ehk siis suutäis putru mis võetud sai hakkas vaikselt kõrvadest välja ajama.

Igasuguste segaduste vältimiseks mainin nii igaks juhuks ära, et hommikusöögiks putru ei söönud.

Niisiis väntavad härrased vaheldumisi mitshubishi magna pedaale ja sõkuvad ühe sirge algusest

teise lõpuni. Hetkel kolmas päev kõrbes.

Näod on ära taandunud ja okkad hakkavad välja pressima.

Whole lot of nothing

Ärganud käisime kokaiinvalge liivaga rannas ujumas, tegime hommikusöögi ning sõitsime
tagasi 60 tuldud kilomeetrit esperence´i suunas. Lähemal lihtsalt ei olnud mitte ühtegi, ka
tasulist, telkimiskohta. Veelkord tervitas kurb vaatepilt, mis pani tõdema et surfi ei ole ning
ilmselt ka ei tule. Nina itta ja pedaal alla.
Tundide jagu väntamist tõi meid lõpuks Austraalia pikima sirge peale 146,6km täiesti otsejoones. Ilusal kaetud pinnaga teel. Mägesid väga ei ole, nii et iga sirge lõpus virvendab
taevas ja maa mõnusasti kokku.
Hetkel oleme rekordlennuvälja umbes viimasel kolmandikul. Keerasime teepealt maha ning jäime laagrisse.
ümberringi on vaikus, jõhkralt suur kuu ja tohhuijaa lagedaid väljasid. Tundub ühena sellistest
kohtadest kust isegi realsus üles ei tohiks leida.
Jääb loota et auto peab vastu.
Kell on 19.30. Ootab et lõke kustuks ja siis saab ära unedele.
Ma ei teagi kellele selle eest ausalt aitäh öelda, aga aitäh. Päris mõnus on.

Läheb

Liigume päevas umbes 500 km. Seda põhiliselt seepärast, et valge aeg lõpeb ära
umbes kella viiega. Ja hämaras/pimedas sõitmine pidavat olema maru ohtlik, kuna kängud,
kaamlid, emud ja muud janus loomad tahavad enne magamaminemist jooma joosta.
Joogikohad on aga alati just teiselpool teed.
Mööda tuhisev pilt on suures plaanis üsna sarnane. Põõsastik, oleks ilmselt kõige täpsem
sõna kirjeldamaks domineerivat olukorda. Vähe märkimisväärsemaks võib pidada mõningaid
suuremaid mägedsid mille nägemiseks tegime kerge kõrvalepõike rannikumaanteelt, kuid needki
olid tegelikult kaetud põõsastega. Õhtuks jõudsime Esperence´i.
Tasuta campimiskohtasid(isegi selliseid kuhu lihtsalt oma telgi maha saaks
panna ja öö mööda saata) ei leidu antud linnast 200 km raadiuses. Maksime oma 11 dollarilise
rahvusparki sisenemise maksu ja 9 dollarit näo kohta öö tasu ning peale mõnusat makaroni
õhtusööki läksime ära telki ja ootasime und.
Tegelikult ka on igal õhtu kella seitsmest juba hambad pestud unevalmis.

Kodune

Tundub et telk sai aus ja vihmakindel. Ei läinud ümber öiste tuulte sakutamise peale, ega
tilkunud läbi, kui vihmapoiss krõbistas või hommikune kaste leotas.
Natukene kanged härrased ärkasid rõõmsalt ookeanikaldal ja keetsid uuel gaasigrillil
hommikuteed. Laineid polnud. Head teed!

Läksminna

Hommikune äratus oli tavalisest 11sest umbes kolm tundi varem. Pakkisime kiirelt veel
laiali olevad asjad ja lükkasime kogu davaari 92 aasta mitshubis magna tagaluugist sisse.
Ruumi jäi üllataval kombel suts isegi üle.
Sohver keeras süütelukus võtit ja auto võdises kohapealt minema. Justnimelt võdises, pidavat
olema antud isenditele väga omane viga. Mootoripatjadest või midagi taolist.
See selleks, juba varsti keerasime auto nina tagasi tuldud koha poole, sest avastasime et meie
hästi planeeritud roadtripp sai vähe väärasuunalise alguse.
Tundide jagu tallamist gaasipedaalil viis meid suurte puude vahelt läbi ja ookeani äärde.
Veel natukene mägedest ülesalla, kurvidest ühele ja teisele poole ning jõudsime
kohta nimega Albany. Ja Dr.Alban ei laulis linna piiril calcuta lugu. Vähe pettumus küll, aga tegelikult ei...
Ostsime magamiskotid, telgi, gaasigrilli ja väikese kollase led´lambi Dorcy.
Pigistasime ka uue kraami autosse ja suundusime ööseks laagrisse.

Iglu

Nädal aega möödas nagu nipsti. Või noh, tegelikult oli üks õige kehv nädal, vähemalt viimase paari aasta arvestuses kindlasti. Et kokkuvõttes venis see nips reaalselt väga väga väga pikaks. Aga see eest sisutühjaks!
Haigus mis jagu sai, tõmbas lõpuks jalad täiesti alt ära.
Öösiti rullis ennast voodis unenäo saatel, mis kujutas ette surfi ilma ühegi püütud laineta. Nimelt hakkas vaikselt lainesse sõudma ja siis täpselt natukene enne sisse drop´imist avastades, et ei ei liiga hilja ikka ja jälle tagasi pöörates, leidis ärgates lina uuesti ja uuesti voodi ühest nurgast üsna käkras. Lisaks sai katsetatud kohalike medikamentide tõhusus. Oleks julgem poiss, oleks võibolla paaril ööl veel proovinud ja kolme päevaga terveks saanud, aga peale palavikku alandava esimese kettakese toimet, mis eemaldas higinäärmete kaudu 8 tunni jooksul kuus liitrit vett, ei hakanud proovima. Tundub et panadoli karpides pesupulbrit ei müüa, või siis just...
Päevasi sisustasid vähe kuivemad lood, kuid vee ja rabelemisega oli sedapuhkugi tegemist. Täpsemalt tuli võidelda keedukannu ja tegutsemisõiguse eest köögi vallutanud asiaatidega. Nad on küll väikesed, aga kui neid kuskil mõni on, siis on neid mõni veel ja äkki on neid juba palju ja siis nad on üsna lärmakad ja tahavad kõik just sedasama keedukannu. Seda, mille sees sa hetk tagasi oma kartuliauru plaanisid kuumutama hakata.
Hetkeseis näeb ette hommehommikust vähe varasemat ärkamist, asjade pakkimist ja maanteematka alustamist suunaga teisele kaldale.
Seal sajab lund, mul on asjad koos!
Stay tuned, või noh parem mitte. Siia sissekannete tegemine on kuidagi nii random, et kui ootama jääda siis ilmselt ei tulegi kunagi midagi.

Haigemaja

Kinnitust on leidnud teooria, et kui millegi kohapealt suu enne lahti teha kui oht möödas on/olukord kätte ei ole jõudnud siis läheb võssa. Kekutanud hea karastatusega, niitis haigus ka viimase püstiseisnud põhjaeurooplase. Ausalt tunnistan üles, et väga mõnus ei ole. Olgugi et väljas on ilus päike ja mõnus soe ja suured lained. Ah?
Vitamiinide kohapealt niipalju et kg apelsine maksab 3.50, terve ananass 2.50, arbuus on ka päris soodne, banaanid maksavad küll kolm korda rohkem kui kvaliteetne liha kilogrammi kohta(12.89), aga kõik eelnimetatud puuviljad on tugevasti päikest täis. Antibiootikume ei ole veel ostma pidanud. Jääb loota et hakkab kaduma läinud hea tervis varsti tagasi tulema.
Toredatest uudistest niipalju, et täna öösel sadas Victorias juba esimene 20 cm lund maha. Sügeleb küll...

Visual update

Uued ja edaspidi ilmselt ka uuemad pildid tekivad allolevale aadressile.
Segiläbi vähe, aga olemas.
Kirjutan kui lisandub.
Seniks:
Vajutab siia

Surferville

Kolmapäevaõhtuti on Three Bears pubis avatud mikrofon. Tähendab seda, et kõik kes natukenegi oskavad trummi lüüa, pilli mängida või laulda lubatakse lavale. Koht iseenesest on tilluke, aga jug (kann) õlut maksab selle päeva lõpus alati ainult kümps ja seetetõttu mahub sõbralikke surfareid ühte ruumi palju. Ekraanidel jooksevad filmid suurtest lainetest ja väikestest meestest kes neid vallutavad. Kui pillimehed ei ole enne mikrofoni ette astumist väga mitut jug´i õlut ära kaaninud, siis mängib tavaliselt hullult äge muusika ja kõik on õnnelikud. Hommikul on rohkem kui pool sellest rahvast kõik koos rõõmsalt vees. Nagu Otepää talvel, aga valge lume asemel on suured lained.

Lookaroundhousekick

Endiselt surfib töötuse lainel. Lainete tõttu on tööpuudus suur- või siis äkki vastupidi aga niimoodi lihtsalt näeb olukord hetkel välja. Vihma sajab üha tihedamini ning tuul on muutunud jahedamaks. Keijo ja Samo jäid haigeks. Tänu põhjamaise kliima väntsutavale karastusele läks minust napilt mööda. Küll väikese küüslauguvõi abiga, aga mööda. Hea õnn, arvestades seda, et surf on tegelikult päris hea ja haigeolemine on muidu üsna ebameeldiv vabaaja sisustamise viis.
Elamiskulude vähendamiseks koristame paaril korral nädalas veel endiselt hostelit, edeneb nüüd tunduvalt kiiremini kui varem.
Vahepeal käisime ´´winery tour´il´´ mis oli äraütlemata tore kogemus. Nimelt sõidutas 20 kohane buss rõõmsat seltskonda ühest viinamarjaistandusest teise ja peatuste ajal pakuti kohalike kasvatuste toodangut(wine tasting). Maitsmine käis nii, et kõik 18 inimest seisid ilusti reas. Kätte pisteti bokaal, mis oli alguses täidetud puhta veega. Sellega tuli loputada alla hambapasta ja võimalikud kellogsite jäägid hommikusöögist.
Edasi kallati bokaali valgeid, roosasid, punaseid ja lõpetuseks magustoiduveine. Tempoga ca liiter tunnis.
Veiniistandusi kuhu tuur viis oli kolm, lisaks distillery, juustutehas ja Charlie´s chocolate factory, kus kahe käega tumedat, valget ja tavalist shokolaadi kühveldada lubati. Elu nagu hernes hernesupis, muidkui ulbib.

Enjoy Freedom

Veider aga vabadus tundub alti kuskil mujal, kaugemal, eemal. Isegi kui peaaegu kättesaadav, siis mitte lähemal kui virvendamas horisondil, heal juhul sellest natukene eespool. Kas tegemist on tehisliku illusiooniga või Ta ongi meil koguaeg tegelikult käes? Mis saab vabadusest mis keeratava kaanega ühekomaviieliitrisesse purki panna?

Siin on

Kolm kiwi kutti, kellest kaks on vennad ja mängivad kitra ja laulavad. Lodevalt hästi.
Õhtuti juba päris jahe. - Hea et mitu pusa kaasa sai.
Hullupöörase pilguga koerad. - Do not look em in the eye!
Üsna rahutud lained. - Tulevad vahepeal juba kahekaupa korraga.
Palju piirkonnast(packersist) lahkuvaid inimesi. - Koguaeg on kellegi lahkumispidu.
14 dollarit võrdväärne 2 kg eelvalmistatud lasanje väärtusega. - Living it Garfield style.
Banaanide kilohind sama kõrge kui kodumaal valge viina vastava koguse maksumus.
Aga mida siin ei ole?

Suure ringi küsimus. Õigesti vastanute vahel läheb loosi kinkekomplekt väärtusega 2 dollarit 30 senti.
Postage paid!

Sügis käes

... sügis käes, lehti muidkui langeb.
Nii nagu sügistele kohane, täpselt sedasi teeme siingi hooajale vastavaid toimetusi. Üleeile näiteks keetsime Samoga üle kümne liitri jääteed ja siis panime selle kanistrtitesse hoiule. Et karm talv ilusti üle elada. Ilmselt saab hea maitsega leotis juba paari nädala pärast otsa, aga samas sügis veel kestab. Kuna vahepeal olid pikad pühad, lihavõtted(neid tähistatakse siin päris tõsiselt) ja sinna otsa kohe Anzac day, siis tööde seisukohalt väga midagi muutunud ei ole. Aegajalt aitame hostelis korda luua, et üüritasu vähe soodsamaks saada. Ükspäev sõime känguruliha, hetkel ostsime veel poest, aga kui nii edasi läheb siis kes teab, võibolla tuleb varsti jahile minna. Nali nali. Tegelikult on kõik hetkel veel väga chill.
Surf on tänu lähenevale talvele järjest paremaks läinud ja lained mis randa jõuavad on iga päevaga aina suuremad. Kasvavad nagu kolmeaastased porgandipüree peal. Üllataval kombel on vaatamata lainete suurusele läinud õnneks üsna mitmel päeval järjest juba päris head surfi saada. Ehk siis veelkord, kurtmiseks pole põhjust. Eile tulid Eddy ja Tiiu meile külla, käisime koos ujumas ja õhtul sõitsime Nannup´isse. Väikene koht kus pole peale punase tolmu suurt midagil. Aga inimesed on väga omapärased ja üli huvitavate hobidega. Kutil kelle sünnipäevapeole läksime seisab toanurgas lumelauariiul, viie erineva lauaga. Lähim lumi asub siit mitmetuhande kilomeetri kaugusel. Garaaz kus pidu toimus on töökojaks vanemat sorti härrale, kes ehitab/remondib ringraja mootorrattaid. Ducati südametega. Keset tolmu ja mitte midagit.
Angaar aga oli äraütlemata uhke, top notch helisüsteem, suur ekraan, palju tsikleid, kõikvõimalikud tööriistad, oma venikelder- pudelitega aastate tagant mis jäid mõnesentimeetrise tolmukihi alla, isiklik kopp, seguauto jne. Täiuslik peidukas.

I surf because...

...what else would I do in my backyard.

Väga palju

Nüüd kirjutab üheteistkümne lausega maailmapaljudest asjadest mis viimase kolme päeva jooksul juhtunud on. Neli, kaks, üks- jutt algab nüüd!
Käis kahel õhtul järjest Itaalia restoranis ettekandmismaailmameistrikate kvalifikatsioonil. Esimene voor tõestas seda, et maailmas on väga palju lauatööriistu millest keskmisel inimesel aimugi pole. Teine voor seda, et veelvähem aimu on ühel samasugusel sellest, kuidas ja millises järjekorras neid laudadele asetatakse. Järgmine voor tõestas, et kui sul just antud alal väga palju kogemusi, ülemusele meeldivat nägu ja/või ülikiireid jäsemeid eivole, siis osutub antud töö ilmselt üsna keeruliseks. Olümpialootus pole veel kustunud, aga lõpptulemuseks jäi sedapuhku üks katkine bokaal ja 40 dollarit klaaside pesemise eest.
Üritasime Samole ägedat 4x4 van´i osta, aga see oli tegelikult eriti pann, jäi ära. Saime tasuta võõra autoga prooviringi sõita, proovisime üle äärekivide, oli vahva.
Smith beach kostitas jälle kord mõnusa surfi ja inimsõbralike delfiinidega. Ametlik lemmikrand 2011!
Ehk siis, kõik on nagu varem. Vahepeal oli lisaks ohtrale surfile väga väga palju nuge, kahvleid, lusikaid, tange, orke, rätikuid ja klaase.

Puhkepäev

Eile oli esimene üle pika aja. Ei jooksnudki laud kaenlas hommikul randa.
Õhtul ka mitte, üldse mitte. Jalutasime maratonmatka ja jagasime, vaba aeg raha vastu müügikuulutusi. Ühest asutusest helistati tagasi ja kutsuti kolmapäeval jutuajamisele, aga suures pildis oli see ka vist kõik.
Tuleb osta palju makarone ja siis juuni lõpuni vastu pidada. Veel ühte postkasti jõudis Baw´st kiri teemal, et tule meie juurde talveks tööle. Peale mõningat selgitamist, et juba on Hotham´iga rääkitud ja asjad üsna lukku saadud, saadeti e-teade mis lubaks toredat tunnitasu ja väga kihvti terrain park´i. Aga Hotham on kõrgem/suurem ja lumegarantii on parem. Nüüd tuleb see koht kus ei oska otsustada ja ükskõik kumma valib on hiljem rahulolematu. Teaduslikult tõestatud, inimesed kellel on valikuvõimalus vs inimesed kes lihtsalt saavad, 3-1 viimaste kasuks, lõpptulemusena õnnelikumad, rahulolevamad. I´m doomed!!!

Baw..

Nädalavahetuse päevakava järgis üldiselt juba üsna sissekulunud mustrit, mis sisaldab ohtralt surfi, xbox´i ja mingil määral käimaläinud viinamarjamahla tarbimist. Vähe elevust tekitavamateks seikadeks võiks lugeda eilset rohutirtsuvihma(tervelt 40 sekundit elusat biomassi otse auto tuuleklaasi) ja tänahommikust juhtumist kus üks kutt sõitis surfilauaga üle mu jala, vee sees!! Arusaadavalt tekib lugejas kahtlus, ma isegi ei usuks, et kas sellised asjad selge peaga üldse võimalikud aset leidma on, aga ausalt kui vein siin järelkäimisega pole siis olime antud utoopia valdkonda kalduvatel hetkedel täiesti kained.
Lisaks jõudis sam´ini kiri MtBawBaw CEO käest ja selles öeldi, et värskelt elektronteatise saanud härra on väga oodatud Austraaliamaa lumistele nõlvadele. Nüüd ilmselt on kellega koos teisele poole trippida.
Thats it, thats all.

Kahepaiksed

Kui välja arvata aeg mille öö jooksul magamisele kulutab siis veedame hetkel rohkem aega vees kui kuival maal.
Surf pumpab ja siiamaani on üliäge olnud. Sügis lükkab järjest suuremaid laineid randa ja vaikselt hakkab tunduma, et varsti võiks juba päris hea meelega tööd teha. Õhtuseid xbox ´i sessioone saadab mõnus ookeanilainetus, mis keskkõrvas asuva tasakaalukeskuse on päeva pikkuse lainetamise peale vähe kõikuma löönud. Telekamängust rääkidest, käisime eile sam´iga videostore´is ja rentisime 4.40 eest nädalaks ajaks burnout revenge´i. Võiks öelda et asjalik investeering arvestades juba poole seitsmest saabuvat pimedust.

In your face

Ilmselgelt on asju mis kunagi ei muutu. Üheks neist on hajameelsus ja teiseks loll omadus ka mitte oma vigadest õppida. Tänu antud, tundub et jäävatele suurustele, avastas tänase päevaga ühe huvitava fakti:
ka tulevikus on päikesepõletusel kibedavõitu maitse.
Aga pea loksub mõnusalt lainete järgi ja muidu on ikka veel tore.
Solaarkõrvetusega siis.

Telefoninumber ja võibolla mõneks ajaks postiaadress, juhuks kui keegi tunneb et võiks ära kuluda.

Dunn Bay Road 13, Dunsborough, 6281, WA

0406951688 <--- võibolla käib sinna mingi kood ka ette(ilmselt käib)

Ära hõiska enne õhtut

Hetkel kasutaks ära soodsat olukorda ja kekutaks kuni veel saab. Sest tundub, et lähimate nädalate jooksul
võib vähe nutusemaks kiskuda ja kui tööd ei leia siis ilmselt ei hõiska enam õhtul ka, või lõunaajal, või üldse mitte.
Aga see selleks.
Hommikuti kui silmad lahti venivad mängib natukene xboxi, peab päevakava koosoleku
väikese tee kõrvale ja siis tavaliselt läheb surfima. Kusjuures surfib koos delfiinidega, päriselt päriselt.
Üleeile tulid viiekesi ja siis parasjagu kui lainesse sisse sõudis ujusid altpoolt vastu. Hiljem chillisid
lainete taga ootetsoonis. Käega katsumise kaugusel, mitte mingid akvaariumi delfiinid, aga päris ookeani omad. Ülepea
vaimustuses. Kuna hommikune surf oli madal, siis sisustas tänast pärastlõunat golf Busseltoni par 3 radadel. Seda mängisime
kängurudega. Õhtuti toksime pool´i. Kohtaks Paul Hogan´it, siis tervitaks krokodille.

Meie vä?

Sopaloikudes talluda kõlab päris pahasti, aga kevad ongi selline- tee mis tahad vähemalt korraks alati, aga varsti läheb ilusamaks, kuivab ära ja hakkab mõnus. Tuleb suvi, päikseline ja soe. Siin on ka, küll tegelikult sügis, a soe. Eile ostis surfilaua ja täna käisme ühte võistlust vaatamas. Enne kojusõitu loksusime vähe vees. Oli ülimõnus.

Õhtusöögiks tegi üle viie päeva esimest korda sooja toitu. Kvaliteedivahe võrreldes kiire keedumuna ja rohelise piparmüngiteega oli tuntav, ausalt ka. Õhtul vaadati surfifilmi. Iseenesest üsna tagasihoidlik linateos, aga kahel korral sai naerda ja ühe rahuliku õhtu kohta ongi see äkki päris mõnus.

Kõlab hästi, aga saab veel paremaks. Kahe ja poole kuu pärast hakkab uus talv. Surfhouse andis värske laua ja ilusad värvilised kalmbrid. Cant wait!

Eile on täna

Näoga feissi! Mitte midagi halvas mõttes, kõik tegelikult on sama hea, võibolla isegi parem kui varem.
Juba oli jõudnud unustada kuidas inimesed on igapäevaselt reaalselt rõõmsad ja sõbralikud ning,
kuidas ainult piim kaheliitristes tuleb. Kuigi viimase puhul on ka siin majanduse nõrkseis
oma väikese jälje jätnud. Rõhk sõnal ´´väikese.´´ Vähemalt V8 südamega liikureid löriseb hoolega mööda ja valmiv kontserthall on saanud, võib öelda et hetkel võibolla mitte kõige nägusama, aga muidu uhke volditud katte. Ööbib üsna puhtas seljakotimatkajate peatuspaigas. Küll väikese sahmerdamisega, aga sättib päevaga vajaminevad asjad korda ning saab kokku kodumaiste väljasmaa sõpradega. Õhtu möödub pronksist pärdiku valvsa pilgu all. Ürituse muudab keskmisest veel rõõmsamaks seik kus Eddy checkib välja kahtlase kõnnakuga preili, kes lõppudelõpuks osutub naisterahva kohta väga käest ära häälega vastassoo esindajaks. Ei ole kolmene seltskond ainuke kes ehmatab.
Eddy töötab õlletehases pruulijana. Tundub üks igavesti vahva amet, mõne aasta õppimise peale lubatavat isegi ülikooli lõputunnistust vastaval erialal. Dioodiks digitaaltordil on külmkapp täidetud kõikvõimalike erinevate õlledega üle maailma. Kelle jaoks unistus, kellele ´´raske´´ töö.

Welcome back to the future.

Läksin Mukile bumerangi tooma, olen varsti tagasi!

Ei teagi kas jäi sügelema sellepärast, et viimane kord ei leidnud kängurut kelle kõhukotis
ratsutada oleks õnnestunud või kurb tõsiasi, et bumerangi kujuga külmkapimagnet ei omanud
vormi järgi eeldatavaid lennuomadusi. Aga lugu on nii, et nüüdseks on otsaga tagasi seal kust
mõne aja eest tuldud sai. Seekord tagasihoidliku vahepeatusega riigis kus kraaniivee asemel voolab
naftat ja riigilipu peal on rohkem verepunast kui lumevalget, aga suuremate takistusteta kohal.
Isegi pool kodumaist shokolaadi lubati kaasa võtta, ilma trahvita!!!

Welcome back to the future.