Lämmi

Öösel oli seekord väga mõnus. Võiks öelda, et lausa suvine. Tuli katlasse ja jooksuga üle düüni. Kiire hommikupesu
genitalidele kahandavat mõju avaldava temperatuuriga vees ja topelt samakiire jooksuga tagasi veestväljariidedselga.
Kops koos, keel vestil luristas päikesetõusu ajal mõnusat sooja jooki ning küpsetas pannkooke. Mis siinkohal pähe tulid oli
ennast kuulsaks hüpanud/joonud põhjanaabri üsna tuntud sõnad ´´Eläma on ihmisen parasta aika!´´ Asjad kokku ja küte.
Üle päris mitme päeva jõudsime lõpuks tsivilisatsiooni. Majad ja inimesed ja telefoni ning netilevi. Uskumatu kui iseenesest
mõistetavana need asjad tunduvad kui kodus iga nurga peal lihtsalt olemas on.
Igatahes peale mõningast sõitmist jõudsime vahepeatuspunkti Port Augusta. Siinkohal otsustas peaaegu magnificent magna lõpetada,
täiesti ilma põhjuseta, edasise koostöö. Seda küll õnneks täpselt tanklapeatuses, kuid siiski. Kulus tunde liikuri mutrivõtmega
silitamiseks enne kui täiesti ilma põhjuseta kõik jälle, vähemalt ajutiselt, korda sai.
Kuna ´´remondile´´ kulutatud tunnid said võetud aga päevavalguse arvelt siis uue kodu otsimine eesolevaks ööks jäi pimeda peale.
Olles leidnud ühe puhkepaiga sõiduteest 15m kaugusel asuval asfaltplatsil, otsustas veel natuke edasi sõita ja järgmises, vähe
mugavamas, kohas kinni pidada. Seekord olime sõiduteest 40 meetri kaugusel ja pinnast ei katnud enam asfalt.
Sättisime oma kodu püsti, praeguseks võtab see vilunud pioneeridel kõigest mõned minutid, ja tõmbasime kerra. Mida pimedas ei näinud
küll aga hiljem öö läbi kuulis, oli see et väljavalitud pesa oli teiseltpoolt piiratud raudteega. Ühelpool maanteerongid, teisel
tavalised, pävane torm jõudis öötundidel järele ja telk tilkus läbi. Aga väljas oli soe.