Ärganud käisime kokaiinvalge liivaga rannas ujumas, tegime hommikusöögi ning sõitsime
tagasi 60 tuldud kilomeetrit esperence´i suunas. Lähemal lihtsalt ei olnud mitte ühtegi, ka
tasulist, telkimiskohta. Veelkord tervitas kurb vaatepilt, mis pani tõdema et surfi ei ole ning
ilmselt ka ei tule. Nina itta ja pedaal alla.
Tundide jagu väntamist tõi meid lõpuks Austraalia pikima sirge peale 146,6km täiesti otsejoones. Ilusal kaetud pinnaga teel. Mägesid väga ei ole, nii et iga sirge lõpus virvendab
taevas ja maa mõnusasti kokku.
Hetkel oleme rekordlennuvälja umbes viimasel kolmandikul. Keerasime teepealt maha ning jäime laagrisse.
ümberringi on vaikus, jõhkralt suur kuu ja tohhuijaa lagedaid väljasid. Tundub ühena sellistest
kohtadest kust isegi realsus üles ei tohiks leida.
Jääb loota et auto peab vastu.
Kell on 19.30. Ootab et lõke kustuks ja siis saab ära unedele.
Ma ei teagi kellele selle eest ausalt aitäh öelda, aga aitäh. Päris mõnus on.
No comments:
Post a Comment