Kui liiga kaua ühes kohas olla siis tekib alati rutiin, ükskõik kui rutiinivaba see õhkkond ka parasjagu ei ole. Sellessuhtes et kolm tundi tööd ühe keskmisest tegusama päeva kohta pole just ülemõistuse pingutamine, kuid siiski tekib olukord kui ´´igapäevatoimetuste´´ üksluisus hakkab varjutama kõike muud võimalikku põnevat.
Asju iseenesest juhtub. Laupäeval käisime näiteks Falls Creek keskuses. Naabermägi paari tunni autosõidu kaugusel. Helikaga oleks ka ideeliselt võimalik, aga kuna kõik kohad olid just meie vabal päeval välja müüdud siis jäi see variant ära. Ükstaskõik kui kahju. Aga hea asi kogu napilt nurjunud ürituse juures oli see, et esimest korda viimase 34 päeva jooksul pääses oma külast välja ja sai näha/katsuta hea suurusega kickerit. Hüppama kahjuks ei lastud. Allpool olid puud rohelised ja ilm soe, kevadiselt.
Nägi võõraid inimesi, teistsuguseid puid, maju ja päris elus vombatit. Viimast küll hämaras, aga siiski. Esimene vana kes oma jala peal ringi tatsas.
Eile oli lauakross, läks suht lõbusasti. Viimase nelja sisse ei pääsenud, aga muidu sai nalja tubli viieteist dollari eest küll. Homme peaks olema filmiõhtu ja kolmapäeval nõudepesuvahetus. Viimast väga ei oota.
Plaanide järgi peaks kestma talv veel mõne nädala ja üheteistkümnenda kuupäeva peal on slopestyle. Peale seda sätib ilmselt ära soojemasse. Surf vähe isutab küll juba, ja üldse ei teeks vahelduseks paha vähekene teenida. Saaks võibolla raha, et kunagi koju sõita.
No comments:
Post a Comment