Päris palju

Kui asi eriti nutuseks kiskus siis leidis Keijo, oma keskuses, ühe vaba töökoha liftipoisile. Pakkus seda hetkel küllaltki töötuna passivale härrale. Aga kuna neli tundi kahe nädala peale pole ju tegelikult veel ikkagi omadega päris põhjas, pluss fakt et siinne kopanii koolitab treenereid täiesti tublisti siis nina püsti keelduti headest töötundidest ja seega suurest rahahunnikust. Samas jäi ostmata veerandtuhande dollari eest bussipileteid ja nautimata ööpäeva jagu kestvat ühistransporditeenust. Viimasr ilma liialdamata.
Õnneks on käesoleval nädalal tööd jagunud päris tublisti. Kaks täispäeva ja üks poolik pluss lõpetuseks veel kuuepooletunnine vahetus.
Hea iseenesest, jääb loota et nüüd kogu hooaja peale kõiki minuteid ette ära ei teinud.
Miks aga kirjutada tahtis oli sellepärast, et käed hakkasid vähe värisema. Kui need klaviatuurile asetada ja õigetes kohtades näppudel alla vajuda lasta siis vibreerib vähe eesmärgiga ja hetkel tundub, et hakkab suts kergem.
A miks ? No sellepärast et täna oli ametlikult instruktorikarjääri kõige halvem päev seni. No shit!
Algas iseeneseist ilusasti, päikesepaistet ja värsket lund, toolid kolisesid mõnusasti ülesmäge ja 8 last (mõistlik punt) grupis.
Kõik said toredasti hakkama kuni üks hetk kukkus Dylan liftilt maha sõites ja väänas natukene oma põlve. Tundus et asjad on pahasti, panime kelgu peale ja lasime suusapatrullil noorhärra mäest alla sõidutada. Poolel mäel leidis üles lapsevanema kes läks mäealla ootama. Tagasi staapi jõudnud polnud aga ´´vigastatud´´ poisipõnni enam kuskil. Küllaltki veider, kuna patrull tuli mäest alla juba 5 minutit enne mind ja ei oleks tohtinud last kellelegi ära anda, ka allkirja vastu mitte. Niisiis helistati kõik kohad läbi ja lõpuks selgus, et keegi sõber olevat näinud ja niisiis hüppas Dylan rõõmsalt kelgu pealt püsti ja kihutas minema. Valu nagu pühitud, mitte et ma kurdaks. Pääses paljust paberitööst ja suuremast jamast. Kaagid püüti õigepea kinni ja tagastati omanikele. Härra oli meeldivalt sõbralik ja vabandas tekitatud paanika pärast. Tunne oli siiski keskmisest natukene kehvem. Saatsime poolepäeva lapsed ära kodudesse/vanematega mäele ja sõime lõuna järelejäänud kolme õpilasega. Kõik sujus toredasti, asjad hakkasid juba ilusti välja tulema kuni viimasel sõidul haakis esikandi Nicole ja maandus kogu kupatusega oma randmele. Hääl oli hirmus, ilmselgelt ka valu. Hirm et enam kunagi sõitma ei lubata oli topeltsuur kui vanematele heistama hakkasime. Meie kui teadjad lohutasime last, et ei saada ikka kurjaks, õnnetus ju kõigest. Kui toru vastu võeti olid esimesed sõnad piisavalt julmad, et tüdruk pani toru lihtsalt ära. Üritasime uuesti, tuli ei olnud mitte pehmem ja kurjasid sõnu lendas ka poolakeelseid. Kulus kaua enne kui õnnestus olukorda vähe siluda. Jääb loota, et halva päeva, kehva õnne eest kinga ei anta.
No ja kuidagi võttis vähe...
A muidu eile oli maailmaäge tunnine privaatõpe. Üle poolesajase härraga kelle vaimustus progressi üle oli ülisuur. Nii oli ka korraks minu tuju keskmisest tublisti kõrgemal, vähe kahju et pikemalt nautida ei saanud.
A kui kõik muu välja arvata siis meil on hetkel päris palju valget lund.