Viitsid?

Hommikul ärkas ilusti 6.20- sõi kausitäie Onu Toby mikrouuni kiirhelbeputru metsamarjadega, ajas maha kapinurgal seisva plastmasstopsi mis tegi hirmsat kolinat aga ei purunenud, pesi hambad, pakkis lõunasöögivõikud ja kõndis bussipeatusesse. Ootepunktis avastas raha kuhugile tuppa ununenud olevat. Kiiretl tagasi, natukene pimedas kobamist ja jooksuga tagasi.Täpselt 3 minutit enne ühistranspordi kavasse märgitud väljumisaega. Kuna saabuvaid busse oli samal kellal kaks siis number 139 juhtus olema tagumine. Tagumine buss mis ei pannud tähele, et peatunud esimese juures ootab küüti sooviv reisija. Kihutas mööda. Vihma sadas. Õnneks saabus peagi ka teine samal marsuudil liikuv ühislimusiin. Pilet 3.60 eest ja 18 minutit rõõmsat bussisõitu võis alata. Peale väikest jalutuskäiku vihmas jõudis eelneval õhtul telefonis kokku lepitud aadressile. Küll 6 minutit üle aja, aga õnneks hilinesid ka teised, nii et mulje jäi nagu oleks ikkagi ilusti kohal olnud.(minu võit) Tööd näitas kätte muhe vanapapi ja siis jäeti ülesandeid täitma 40 aastase daunivõitu tüübiga. Kõlab julmalt, aga ilmselt elu lihtsalt ongi selline. Ülemuse jutu järgi oli härra puhul tegemist supervisori kohustusi täitva isikuga. Tegime tööd suuremate pausideta oma kaheksa  tunni jagu. Pakkisime asjad kastiautosse ja sõitsime paarkümend kilomeetrit Sydney keskele. Vahepeal kiire peatus caltex´i teenindusjaamas, maasikapiim ja pudel vett ning purgi cola alaarenenud sõbrale. Vihma sadas. State libary ja teine kokkulepitud vahetus. Sealne alltöövõtja oli rõõmsameelne Itaalia päritolu härra. Ütles et mu perekonna nime olevat itaaliapärase, kusjuures hääldas täiesti õigesti. Huvitav. Igatahes näidati kätte kaks vannituba mis vajasid uut põrandat ja jäeti asja kallale. Töö edenes okeilt, kahe kümne kilone löökhaamer tundus küll natukene raskem kui esimeses vahetuses aga otseselt viga ei olnud. Tunnid läksid hooga mööda ja põrand oli pooleteisest vannitoast üles võetud. Kell aga oli otsaga niikaugel, et käed tundsid ennast täiesti surnult ja vahetus oli tegelikult juba omajagu järgmisesse päeva jooksnud. Niisis küsis tagasihoidlikult, et kõikvõimalike puuetega supervisor viskaks väsinud töölise tagasi koju. Selle peale härra vihastas ja keeldus palutut tegemast, ettekäändel et ta peab selle just täna ära lõpetama. Kuna ülemusega sai kokku lepitud ainult kaks vahetust ja kolmas juba käis pakkus välja, et ootab autos seni kui lõpuks koju küüti pakutakse. Sest reaalselt ei olnud isegi aimu, et kuspool hommikul seljataha jäänud uks asuda võis. Teiseks ei olnud kaasa võtnud rahakotti(sest lubati koju tagasi tuua ju) ja telefon oli saanud krediidist tühjaks. Peale 10 minutit ootamist, tuli väga ära flippinud tumeda peaga õllekõht ja hakkas röökima ning ähvardama kui kohe astuma ei hakka. Küsimuse peale, ´´et kuhu poole ? ´´ ähvardati turvameeste ja politseiga. Palve peale politsei kutsuda ähvardati vastu hambaid panna. Niisiis loovutas oma külalispassi turvameestele ja astus valdustest välja. Vihma sadas.
 Küsinud teeääres seisva taksojuhi käest suunda sain vastuseks, et jala olevat väga pikk matk. Suunaks pidi võtma Harbour bridge, mis jäi käega osutatud suunas. Vaatas teed ja hakkas jalutama. Kuna töö oli tolmune siis läätsed läksid rikki ja suurt midagi kaugemale näha ei olnud. Üritas orienteeruda teede kohal rippuvate märkide järgi, need aga juhatasid mööda kiirteesid. Niisiis trippis pooleteist tunni jagu üsna tulutuid ringe enne kui jõudis soovitud sillale. Kell oli umbes poole nelja kanti kui keskel suurt silda, ooperimaja kõrval, (päris ilus vaade muidu) ilmusid välja kes teab kustkohast, ´´täiesti niisama mööda jalutavad´´ security vestidega vanemad härrased. Veel viis minutit ja teiselpool metallvõrku peatus politsei patrullauto mille aknast pistis pea välja ohvitser kes alustas vestlust.
Tsau, kuidas läheb, kõik on ikka korras?
Hallo hallo, no tegelt päris ei ole, aga tänan küsimast.
Kuidas sa ennast tunned, kas tahad endale viga teha vms...?
Lühemalt võttes läks lugu nii, et rääkis kuttidele kuidas olukord on ja, et suts nagu oleks eksinud tõesti. Mille peale nad ütlesid, et kaameratest oli näha jah et üsna sihitult tripib ringi. Kartsid et võib sillalt alla hüpata vms. Abivalmid korrateenistujad sõidutasid oma päris ägeda autoga koduni ära.

Tulemus: üle 16h päris rasket tolmust trenni ja tubli suts jalutamist.
Hommikul käis pangas vahetas katki astutud plastikkaarti uue vastu, laadis telefoni kõneaega ja saatis suurele ülemusele sõnumi, palumaks selgitust juhtunule.
Suhtuti mõistlikult, võibolla makstakse tehtud töö eest palkagi. Aga aus olla siis tagasi minema väga ei isuta.