Hommikul pakkis veel viimased laiali olevad asjad, aitas kuttidel õhtul tuleva suure peo tarvis natukene ettevalmistusi teha ja siis hakkas umbes keskpäeva paiku sadama poole jalutama. Getter ja Merks tulid saatsid ilusasti ära ja tegelikult ka oli juba korraks vähe kahju Manly´st ära minna. Ikkagi ookeanivaatega maja ja üliäge kostüümikas õhtul, noh inimestel polnud ka ju viga.(arusaamatuste vältimiseks täpsustab, et tegelikult oli üli äge seltskond, selline millega õnnestub piisavalt ära harjuda ka kõigest mõne nädalaga ja lõpuks ongi tunne nagu oleks oma pere.) Igatahes sõidutas praam rõõmsasti üle lahenurga mille teiselpool kaldal ootas juba rong mis omakorda aitas kiire transpordiga lennujaama. Üli ajukas on see, et kui muidu õnnestub päevapääsmega sõita igale poole ja kõigega, ning seda terve 12h jagu siis rongist väljumisel lennujaamast eraldama jäänud värava avamiseks tuli kasutada 12 dollarist salavõtit. See selleks, sõit läks toredasti ja jäi rahulikult aega oma asjad ära checkida ning väravani jalutada. Korduvalt. Melbourne´is tervitas mõnusalt jahe ilm ja vabaõhu saabumisterminal. Ka pagas tuli linti mööda õue asfalti peale. Taevabussiga Southern Cross bussipeatusesse ja sealt jäi kakskoma midagi kilomeetrit hostelisse. Teejuhis tegi selgeks, et selle vahemaa võiks läbida trammiga number 96, trammijuht aga vastupidise. Kui oma suurt kotti ja laipa seal sees maha ei jäta, siis peale võtta ei saa. Ohutusnõuded näevad nii ette. Trahv kuni 300 dollarit. Niisiis võttis kätte ja kärutas oma hiigellauakotiga läbi linna. Õnnelikult kohal, kostitas lahke pererahvas pehme magamisasemega maja kõige kõrgemal korrusel. Ütleme nii, et teekond bussijaamast voodini võttis otsaesise vähe higiseks küll. Jah ka minusugusel kangel mehel.
Olgugi et samas ruumis üheteistkümne kaaskodanikuga on leiutises ´´voodi´´ väga mõnus magada.
No comments:
Post a Comment