Tröster

Pikendasime täna oma korterit veel ühe nädala jagu. Endiselt päris mõuns. Küll aga tunneb natuke puudust köögi olemasolust. Või noh mikrouun, veekeetja ja röster mis hakkab tossama kui see pistikusse pista ei asenda päris sooja toidu valmistamiseks vajaminevaid asju. Samas Getter ja Merks lubavad enda juures kokkamas käia ja meil on kapis triikraud millega saab röstsaiu triikida. Hea et väikesena laagris suuremate laste käest trikke õppis.

Viitsid?

Hommikul ärkas ilusti 6.20- sõi kausitäie Onu Toby mikrouuni kiirhelbeputru metsamarjadega, ajas maha kapinurgal seisva plastmasstopsi mis tegi hirmsat kolinat aga ei purunenud, pesi hambad, pakkis lõunasöögivõikud ja kõndis bussipeatusesse. Ootepunktis avastas raha kuhugile tuppa ununenud olevat. Kiiretl tagasi, natukene pimedas kobamist ja jooksuga tagasi.Täpselt 3 minutit enne ühistranspordi kavasse märgitud väljumisaega. Kuna saabuvaid busse oli samal kellal kaks siis number 139 juhtus olema tagumine. Tagumine buss mis ei pannud tähele, et peatunud esimese juures ootab küüti sooviv reisija. Kihutas mööda. Vihma sadas. Õnneks saabus peagi ka teine samal marsuudil liikuv ühislimusiin. Pilet 3.60 eest ja 18 minutit rõõmsat bussisõitu võis alata. Peale väikest jalutuskäiku vihmas jõudis eelneval õhtul telefonis kokku lepitud aadressile. Küll 6 minutit üle aja, aga õnneks hilinesid ka teised, nii et mulje jäi nagu oleks ikkagi ilusti kohal olnud.(minu võit) Tööd näitas kätte muhe vanapapi ja siis jäeti ülesandeid täitma 40 aastase daunivõitu tüübiga. Kõlab julmalt, aga ilmselt elu lihtsalt ongi selline. Ülemuse jutu järgi oli härra puhul tegemist supervisori kohustusi täitva isikuga. Tegime tööd suuremate pausideta oma kaheksa  tunni jagu. Pakkisime asjad kastiautosse ja sõitsime paarkümend kilomeetrit Sydney keskele. Vahepeal kiire peatus caltex´i teenindusjaamas, maasikapiim ja pudel vett ning purgi cola alaarenenud sõbrale. Vihma sadas. State libary ja teine kokkulepitud vahetus. Sealne alltöövõtja oli rõõmsameelne Itaalia päritolu härra. Ütles et mu perekonna nime olevat itaaliapärase, kusjuures hääldas täiesti õigesti. Huvitav. Igatahes näidati kätte kaks vannituba mis vajasid uut põrandat ja jäeti asja kallale. Töö edenes okeilt, kahe kümne kilone löökhaamer tundus küll natukene raskem kui esimeses vahetuses aga otseselt viga ei olnud. Tunnid läksid hooga mööda ja põrand oli pooleteisest vannitoast üles võetud. Kell aga oli otsaga niikaugel, et käed tundsid ennast täiesti surnult ja vahetus oli tegelikult juba omajagu järgmisesse päeva jooksnud. Niisis küsis tagasihoidlikult, et kõikvõimalike puuetega supervisor viskaks väsinud töölise tagasi koju. Selle peale härra vihastas ja keeldus palutut tegemast, ettekäändel et ta peab selle just täna ära lõpetama. Kuna ülemusega sai kokku lepitud ainult kaks vahetust ja kolmas juba käis pakkus välja, et ootab autos seni kui lõpuks koju küüti pakutakse. Sest reaalselt ei olnud isegi aimu, et kuspool hommikul seljataha jäänud uks asuda võis. Teiseks ei olnud kaasa võtnud rahakotti(sest lubati koju tagasi tuua ju) ja telefon oli saanud krediidist tühjaks. Peale 10 minutit ootamist, tuli väga ära flippinud tumeda peaga õllekõht ja hakkas röökima ning ähvardama kui kohe astuma ei hakka. Küsimuse peale, ´´et kuhu poole ? ´´ ähvardati turvameeste ja politseiga. Palve peale politsei kutsuda ähvardati vastu hambaid panna. Niisiis loovutas oma külalispassi turvameestele ja astus valdustest välja. Vihma sadas.
 Küsinud teeääres seisva taksojuhi käest suunda sain vastuseks, et jala olevat väga pikk matk. Suunaks pidi võtma Harbour bridge, mis jäi käega osutatud suunas. Vaatas teed ja hakkas jalutama. Kuna töö oli tolmune siis läätsed läksid rikki ja suurt midagi kaugemale näha ei olnud. Üritas orienteeruda teede kohal rippuvate märkide järgi, need aga juhatasid mööda kiirteesid. Niisiis trippis pooleteist tunni jagu üsna tulutuid ringe enne kui jõudis soovitud sillale. Kell oli umbes poole nelja kanti kui keskel suurt silda, ooperimaja kõrval, (päris ilus vaade muidu) ilmusid välja kes teab kustkohast, ´´täiesti niisama mööda jalutavad´´ security vestidega vanemad härrased. Veel viis minutit ja teiselpool metallvõrku peatus politsei patrullauto mille aknast pistis pea välja ohvitser kes alustas vestlust.
Tsau, kuidas läheb, kõik on ikka korras?
Hallo hallo, no tegelt päris ei ole, aga tänan küsimast.
Kuidas sa ennast tunned, kas tahad endale viga teha vms...?
Lühemalt võttes läks lugu nii, et rääkis kuttidele kuidas olukord on ja, et suts nagu oleks eksinud tõesti. Mille peale nad ütlesid, et kaameratest oli näha jah et üsna sihitult tripib ringi. Kartsid et võib sillalt alla hüpata vms. Abivalmid korrateenistujad sõidutasid oma päris ägeda autoga koduni ära.

Tulemus: üle 16h päris rasket tolmust trenni ja tubli suts jalutamist.
Hommikul käis pangas vahetas katki astutud plastikkaarti uue vastu, laadis telefoni kõneaega ja saatis suurele ülemusele sõnumi, palumaks selgitust juhtunule.
Suhtuti mõistlikult, võibolla makstakse tehtud töö eest palkagi. Aga aus olla siis tagasi minema väga ei isuta.

Eat, sleep, surf, repeat...

True story...

Uus

Jõudsime vahepeal ilusti kohale. Sydney tervitas rõõmsasti tuttavate nägude ja päris mõnusate tingimustega.
Saime apartment´i mis asub ületee surfipoest ja 200m rannast. Laineid on siiamaani iga päev jätkunud ja vesi on ka tegelikult päris soe veel. Kui üldse nuriseda siis seda võibolla vähe kõva tuule ja natuke üleliigse vihma pärast. Samas täna oli juba täiesti ilus jälle. Eile käisime Getteri ja Merksi soolaleivapeol. Pakuti väga mõnusat õunakooki ja teed ja micropope. Päris hea onju?
Tööd pole leidnud, tundub et on ka siin päris raske.
Aga väljas läheb järjest jahedamaks, allpool eriti. Mägedes juba külmetab ja sajab lund.
Kohe kohe on talv, uus talv!

Heros and zeros

Torm mille eest päev jagu põgenesime jõudis õhtuks lõpuks ikkagi järele. Puhus ja raputas nagu hunt põrsakeste maju. Meie õnneks on BCF 40 dollarised telgid sama vastupidavad kui kolmanda põrsakese telliskividest maja. Ümber ei läinud, vett seekord läbi ei lasknud ja hunti ka hommikul telgis polnud.
Üle veel ühe osariigi piiri ja veereb hooga sihtpunkti poole. Kui kõik hästi läheb siis päeva pärast kohal.
Ahjaa ka tänase päeva kangelane või õigem oleks öelda antihero on sam. Nimelt keeras lumberjack´i särgis sohver haruteelt valele poole ja nüüd ei näegi, tee äärte jäävat, hiigelkitarri(mängitavat).

Detour

Olles hommikul õnnestunult autole, kõigest ühe võtmepöördega, elu sisse saanud sõudsime vaikselt ranna poole. Et surfi tripp oleks ikka surfi tripp.
Kahjuks tervitas ka Adelaide meid keskmisest tublisti nukrama ilmaga ja peale tunniajast kohaliku rulapargi inspekteerimist puhus tuul ja pesi vihm kolm härrast tagasi suurepärasesse magnasse. Kuna allapoole läinuks olukord ainult kurvemaks otsutas juhtkond päästa veel mis
vähegi võimalik ja matk sai uue lõpppunkti Sydney näol. Seesama linn kuhu Nemo isa teda päästma läks. Päriselt ka. Jõudsime päevase sõidu peale üle veel ühe osariigi piiri ja peatume nüüd Victoria äärealadel, ühe järve kaldal. Telkimine on iseenesest mõistetavalt ka siin keelatud, seega ripume puuotsas nagu laiskloomad. Getter lubas juba Sydneys või selle lähedal asuvaid koopaid otsima hakata. Kohale jõuame kolin sisse, tegelt ka tahaks proovida kuidas on.
Patarei sureb kohe ära, et peace out vä?
Ahjaa, Samo käis täna mandarini raksus, väga edukalt.

Lämmi

Öösel oli seekord väga mõnus. Võiks öelda, et lausa suvine. Tuli katlasse ja jooksuga üle düüni. Kiire hommikupesu
genitalidele kahandavat mõju avaldava temperatuuriga vees ja topelt samakiire jooksuga tagasi veestväljariidedselga.
Kops koos, keel vestil luristas päikesetõusu ajal mõnusat sooja jooki ning küpsetas pannkooke. Mis siinkohal pähe tulid oli
ennast kuulsaks hüpanud/joonud põhjanaabri üsna tuntud sõnad ´´Eläma on ihmisen parasta aika!´´ Asjad kokku ja küte.
Üle päris mitme päeva jõudsime lõpuks tsivilisatsiooni. Majad ja inimesed ja telefoni ning netilevi. Uskumatu kui iseenesest
mõistetavana need asjad tunduvad kui kodus iga nurga peal lihtsalt olemas on.
Igatahes peale mõningast sõitmist jõudsime vahepeatuspunkti Port Augusta. Siinkohal otsustas peaaegu magnificent magna lõpetada,
täiesti ilma põhjuseta, edasise koostöö. Seda küll õnneks täpselt tanklapeatuses, kuid siiski. Kulus tunde liikuri mutrivõtmega
silitamiseks enne kui täiesti ilma põhjuseta kõik jälle, vähemalt ajutiselt, korda sai.
Kuna ´´remondile´´ kulutatud tunnid said võetud aga päevavalguse arvelt siis uue kodu otsimine eesolevaks ööks jäi pimeda peale.
Olles leidnud ühe puhkepaiga sõiduteest 15m kaugusel asuval asfaltplatsil, otsustas veel natuke edasi sõita ja järgmises, vähe
mugavamas, kohas kinni pidada. Seekord olime sõiduteest 40 meetri kaugusel ja pinnast ei katnud enam asfalt.
Sättisime oma kodu püsti, praeguseks võtab see vilunud pioneeridel kõigest mõned minutid, ja tõmbasime kerra. Mida pimedas ei näinud
küll aga hiljem öö läbi kuulis, oli see et väljavalitud pesa oli teiseltpoolt piiratud raudteega. Ühelpool maanteerongid, teisel
tavalised, pävane torm jõudis öötundidel järele ja telk tilkus läbi. Aga väljas oli soe.

Väntab

Ärkame, sõidame, sõidame, sõidame, sõidame, vaatame aknast välja, sõidame, sõidame, sõidame,
vaatame aknast välja, sõidame, sõidame sõidame, mängime arvamismängu ja sõidame, sõidame, sõidame,
vaatame aknast välja ja ühtäkki tuhiseb mööda osariigipiir(woop woop), sõidame sõidame, sõidame, vaatame aknast välja
midagi peale päikese asukoha pole muutunud. Niisiis otsustab keerata ööks peateelt kõrvale ja jääda puhkama.
Olles teinud seda keskelt mittemidagit eeldaks, et 20 km kruusateed kaartil laiutava tühjuse suunas, viib sind
sinna kus pole midagi ja mittekedagi. Onju? Aga ees ootas küla, mis tervitas sildiga ´´Telkimine asula piirides keelatud!´´
Mõningase otsimise peale leidsime plekkmajade taga, ookeani ääres rahuliku düünitaguse spoti ja tõstsime oma maja sinna välja.
Õhtusöögi toimkond mida saatis kolme peale maailma parim soe õlle (o,33l) ja ära magama.
Vahekokkuvõtteks umbes 2000km 3500st. 92 aasta magna executive. Kui kohale veab ristime magnificent´iks.

...nothing goin´ on

Ärkasime külmakangreeni matsutamise peale. Kutt valas keijo veel alles oleva parema jala varvastele hommikukastet,

et seejäärel sinna hambad sisse lüüa ja veel üks mahlane amps võtta. Olles külmapoisi telgist

välja hirmutanud ärkasime väga kargesse hommikusse. Kohutava sündmuse hea külg oli aga see, et vasaku 

jalaga meie sõber täna voodist välja astuda ei saanud. 

Väljas tõusis päike ja öine jahe hakkas peale lõkke üles turgutamist vaikselt taanduma. 

Peale hommikusööki taas teele asunud avastas kaartile vaadates, et natukene oleks nagu lõpuks

edasigi liikunud. Sama raamatut veel mõne aja uurinud selgus, et tegelikult on päris palju veel

minna. Ehk siis suutäis putru mis võetud sai hakkas vaikselt kõrvadest välja ajama.

Igasuguste segaduste vältimiseks mainin nii igaks juhuks ära, et hommikusöögiks putru ei söönud.

Niisiis väntavad härrased vaheldumisi mitshubishi magna pedaale ja sõkuvad ühe sirge algusest

teise lõpuni. Hetkel kolmas päev kõrbes.

Näod on ära taandunud ja okkad hakkavad välja pressima.

Whole lot of nothing

Ärganud käisime kokaiinvalge liivaga rannas ujumas, tegime hommikusöögi ning sõitsime
tagasi 60 tuldud kilomeetrit esperence´i suunas. Lähemal lihtsalt ei olnud mitte ühtegi, ka
tasulist, telkimiskohta. Veelkord tervitas kurb vaatepilt, mis pani tõdema et surfi ei ole ning
ilmselt ka ei tule. Nina itta ja pedaal alla.
Tundide jagu väntamist tõi meid lõpuks Austraalia pikima sirge peale 146,6km täiesti otsejoones. Ilusal kaetud pinnaga teel. Mägesid väga ei ole, nii et iga sirge lõpus virvendab
taevas ja maa mõnusasti kokku.
Hetkel oleme rekordlennuvälja umbes viimasel kolmandikul. Keerasime teepealt maha ning jäime laagrisse.
ümberringi on vaikus, jõhkralt suur kuu ja tohhuijaa lagedaid väljasid. Tundub ühena sellistest
kohtadest kust isegi realsus üles ei tohiks leida.
Jääb loota et auto peab vastu.
Kell on 19.30. Ootab et lõke kustuks ja siis saab ära unedele.
Ma ei teagi kellele selle eest ausalt aitäh öelda, aga aitäh. Päris mõnus on.

Läheb

Liigume päevas umbes 500 km. Seda põhiliselt seepärast, et valge aeg lõpeb ära
umbes kella viiega. Ja hämaras/pimedas sõitmine pidavat olema maru ohtlik, kuna kängud,
kaamlid, emud ja muud janus loomad tahavad enne magamaminemist jooma joosta.
Joogikohad on aga alati just teiselpool teed.
Mööda tuhisev pilt on suures plaanis üsna sarnane. Põõsastik, oleks ilmselt kõige täpsem
sõna kirjeldamaks domineerivat olukorda. Vähe märkimisväärsemaks võib pidada mõningaid
suuremaid mägedsid mille nägemiseks tegime kerge kõrvalepõike rannikumaanteelt, kuid needki
olid tegelikult kaetud põõsastega. Õhtuks jõudsime Esperence´i.
Tasuta campimiskohtasid(isegi selliseid kuhu lihtsalt oma telgi maha saaks
panna ja öö mööda saata) ei leidu antud linnast 200 km raadiuses. Maksime oma 11 dollarilise
rahvusparki sisenemise maksu ja 9 dollarit näo kohta öö tasu ning peale mõnusat makaroni
õhtusööki läksime ära telki ja ootasime und.
Tegelikult ka on igal õhtu kella seitsmest juba hambad pestud unevalmis.

Kodune

Tundub et telk sai aus ja vihmakindel. Ei läinud ümber öiste tuulte sakutamise peale, ega
tilkunud läbi, kui vihmapoiss krõbistas või hommikune kaste leotas.
Natukene kanged härrased ärkasid rõõmsalt ookeanikaldal ja keetsid uuel gaasigrillil
hommikuteed. Laineid polnud. Head teed!

Läksminna

Hommikune äratus oli tavalisest 11sest umbes kolm tundi varem. Pakkisime kiirelt veel
laiali olevad asjad ja lükkasime kogu davaari 92 aasta mitshubis magna tagaluugist sisse.
Ruumi jäi üllataval kombel suts isegi üle.
Sohver keeras süütelukus võtit ja auto võdises kohapealt minema. Justnimelt võdises, pidavat
olema antud isenditele väga omane viga. Mootoripatjadest või midagi taolist.
See selleks, juba varsti keerasime auto nina tagasi tuldud koha poole, sest avastasime et meie
hästi planeeritud roadtripp sai vähe väärasuunalise alguse.
Tundide jagu tallamist gaasipedaalil viis meid suurte puude vahelt läbi ja ookeani äärde.
Veel natukene mägedest ülesalla, kurvidest ühele ja teisele poole ning jõudsime
kohta nimega Albany. Ja Dr.Alban ei laulis linna piiril calcuta lugu. Vähe pettumus küll, aga tegelikult ei...
Ostsime magamiskotid, telgi, gaasigrilli ja väikese kollase led´lambi Dorcy.
Pigistasime ka uue kraami autosse ja suundusime ööseks laagrisse.

Iglu

Nädal aega möödas nagu nipsti. Või noh, tegelikult oli üks õige kehv nädal, vähemalt viimase paari aasta arvestuses kindlasti. Et kokkuvõttes venis see nips reaalselt väga väga väga pikaks. Aga see eest sisutühjaks!
Haigus mis jagu sai, tõmbas lõpuks jalad täiesti alt ära.
Öösiti rullis ennast voodis unenäo saatel, mis kujutas ette surfi ilma ühegi püütud laineta. Nimelt hakkas vaikselt lainesse sõudma ja siis täpselt natukene enne sisse drop´imist avastades, et ei ei liiga hilja ikka ja jälle tagasi pöörates, leidis ärgates lina uuesti ja uuesti voodi ühest nurgast üsna käkras. Lisaks sai katsetatud kohalike medikamentide tõhusus. Oleks julgem poiss, oleks võibolla paaril ööl veel proovinud ja kolme päevaga terveks saanud, aga peale palavikku alandava esimese kettakese toimet, mis eemaldas higinäärmete kaudu 8 tunni jooksul kuus liitrit vett, ei hakanud proovima. Tundub et panadoli karpides pesupulbrit ei müüa, või siis just...
Päevasi sisustasid vähe kuivemad lood, kuid vee ja rabelemisega oli sedapuhkugi tegemist. Täpsemalt tuli võidelda keedukannu ja tegutsemisõiguse eest köögi vallutanud asiaatidega. Nad on küll väikesed, aga kui neid kuskil mõni on, siis on neid mõni veel ja äkki on neid juba palju ja siis nad on üsna lärmakad ja tahavad kõik just sedasama keedukannu. Seda, mille sees sa hetk tagasi oma kartuliauru plaanisid kuumutama hakata.
Hetkeseis näeb ette hommehommikust vähe varasemat ärkamist, asjade pakkimist ja maanteematka alustamist suunaga teisele kaldale.
Seal sajab lund, mul on asjad koos!
Stay tuned, või noh parem mitte. Siia sissekannete tegemine on kuidagi nii random, et kui ootama jääda siis ilmselt ei tulegi kunagi midagi.

Haigemaja

Kinnitust on leidnud teooria, et kui millegi kohapealt suu enne lahti teha kui oht möödas on/olukord kätte ei ole jõudnud siis läheb võssa. Kekutanud hea karastatusega, niitis haigus ka viimase püstiseisnud põhjaeurooplase. Ausalt tunnistan üles, et väga mõnus ei ole. Olgugi et väljas on ilus päike ja mõnus soe ja suured lained. Ah?
Vitamiinide kohapealt niipalju et kg apelsine maksab 3.50, terve ananass 2.50, arbuus on ka päris soodne, banaanid maksavad küll kolm korda rohkem kui kvaliteetne liha kilogrammi kohta(12.89), aga kõik eelnimetatud puuviljad on tugevasti päikest täis. Antibiootikume ei ole veel ostma pidanud. Jääb loota et hakkab kaduma läinud hea tervis varsti tagasi tulema.
Toredatest uudistest niipalju, et täna öösel sadas Victorias juba esimene 20 cm lund maha. Sügeleb küll...

Visual update

Uued ja edaspidi ilmselt ka uuemad pildid tekivad allolevale aadressile.
Segiläbi vähe, aga olemas.
Kirjutan kui lisandub.
Seniks:
Vajutab siia

Surferville

Kolmapäevaõhtuti on Three Bears pubis avatud mikrofon. Tähendab seda, et kõik kes natukenegi oskavad trummi lüüa, pilli mängida või laulda lubatakse lavale. Koht iseenesest on tilluke, aga jug (kann) õlut maksab selle päeva lõpus alati ainult kümps ja seetetõttu mahub sõbralikke surfareid ühte ruumi palju. Ekraanidel jooksevad filmid suurtest lainetest ja väikestest meestest kes neid vallutavad. Kui pillimehed ei ole enne mikrofoni ette astumist väga mitut jug´i õlut ära kaaninud, siis mängib tavaliselt hullult äge muusika ja kõik on õnnelikud. Hommikul on rohkem kui pool sellest rahvast kõik koos rõõmsalt vees. Nagu Otepää talvel, aga valge lume asemel on suured lained.

Lookaroundhousekick

Endiselt surfib töötuse lainel. Lainete tõttu on tööpuudus suur- või siis äkki vastupidi aga niimoodi lihtsalt näeb olukord hetkel välja. Vihma sajab üha tihedamini ning tuul on muutunud jahedamaks. Keijo ja Samo jäid haigeks. Tänu põhjamaise kliima väntsutavale karastusele läks minust napilt mööda. Küll väikese küüslauguvõi abiga, aga mööda. Hea õnn, arvestades seda, et surf on tegelikult päris hea ja haigeolemine on muidu üsna ebameeldiv vabaaja sisustamise viis.
Elamiskulude vähendamiseks koristame paaril korral nädalas veel endiselt hostelit, edeneb nüüd tunduvalt kiiremini kui varem.
Vahepeal käisime ´´winery tour´il´´ mis oli äraütlemata tore kogemus. Nimelt sõidutas 20 kohane buss rõõmsat seltskonda ühest viinamarjaistandusest teise ja peatuste ajal pakuti kohalike kasvatuste toodangut(wine tasting). Maitsmine käis nii, et kõik 18 inimest seisid ilusti reas. Kätte pisteti bokaal, mis oli alguses täidetud puhta veega. Sellega tuli loputada alla hambapasta ja võimalikud kellogsite jäägid hommikusöögist.
Edasi kallati bokaali valgeid, roosasid, punaseid ja lõpetuseks magustoiduveine. Tempoga ca liiter tunnis.
Veiniistandusi kuhu tuur viis oli kolm, lisaks distillery, juustutehas ja Charlie´s chocolate factory, kus kahe käega tumedat, valget ja tavalist shokolaadi kühveldada lubati. Elu nagu hernes hernesupis, muidkui ulbib.

Enjoy Freedom

Veider aga vabadus tundub alti kuskil mujal, kaugemal, eemal. Isegi kui peaaegu kättesaadav, siis mitte lähemal kui virvendamas horisondil, heal juhul sellest natukene eespool. Kas tegemist on tehisliku illusiooniga või Ta ongi meil koguaeg tegelikult käes? Mis saab vabadusest mis keeratava kaanega ühekomaviieliitrisesse purki panna?